|
Kui hakkame oma vanale majale
uut värvitooni valima, selgub äkki, et see polegi vaid isiklik asi,
ütleb „majatohter“ Lea Täheväli Stroh. Äkki mõistame, et vastutame terve
naabruskonna ja vaat et kogu linna või asula üldmulje eest.
Ehitushoolde spetsialisti Lea
Täheväli Stroh sõnul tuleb mõelda sellele, et maja näevad rohkem naabrid
ja möödakäijad. Kodu välimus ja värvilahendus on osake meie
kultuuripärandist ja üldisest miljööst ning see puudutab meid kõiki.
Seega peaks enne nii
tähtsat tööd tegema natuke luuret ja koguma tarkust. Tuleks välja
kraapida eelmisi värvikihte, uurida maja ajalugu, küsitleda
põliseid naabreid, välja selgitada omaaegsed moetoonid.
Planeerimis- ja ehitusseaduses on
kirjas, et hoone peab sobima ümbrusega ning kõik muudatused, sealhulgas
ka värvilahendus, peavad arvestama ehitise arhitektuurilist ja
ajaloolist väärtust. Lisaks sellele on kaitsealustes linnasüdametes omad
reeglid ja hoone värvipass tuleb tellida asjatundjatelt. Seepärast
soovitab Lea Täheväli enne värvipurkide ostmist võtta alati ühendust
kohaliku omavalitsuse ehitusosakonnaga.
Kui võtta
ennistamist täie pühendumusega, langevad valikust kohe välja erksad
vikerkaarevärvid - need on meie hoonetele võõrad. Valikuvõimalused on
seega üpris piiratud, aga see-eest on ka vähem võimalusi eksida. Selge
on see, et koduselt tunneme end keskkonnas, kus on samad värvitoonid,
mis looduses. Kui kasutada suurel pinnal erksat tooni, mõjub see meie
meeltele ärritavalt ja me tõmbume kaitsesse. Kui selliseid ärritavaid
maju leidub meie ümber palju, siis pole ime, et väsime ja muutume ka
ise agressiivseks. Seega – majaomaniku soov silma paista ei tohiks
kujuneda ohuks naabritele närvidele.
Silmitseme hakatuseks teiste maju
selle pilguga, et sellist küll tahaks, aga toda seal kohe mitte mingil
juhul. Sealt edasi vaatame nii, kas see ilus toon sellel majal sobiks ka
minu majale. Kuidas sulaks see kokku naabermajadega?
VÄRVID POLE JUHUSLIKUD
Vanasti ehitati
käepärasest materjalist. Värvitooni ja pigmendiga oli sama lugu. Polegi
täpselt teada, kust ja kuidas toodi värvimullad Eestisse, meil endil
pole pakkuda eriti midagi peale tahma ja lubivalge.
Majatohter Lea
sõnul pole värvivalik sugugi juhuslik, iga tooni kasutamisel on kindlad
põhjused ja seosed. „Need on meie ehituskunsti traditsioonid, mis
tänapäeva värvi- ja materjalivaliku juures kipuvad jääma sootuks
kõrvaliseks.
Traditsiooni ei ole
aga võimalik jälgida ega ka muuta, kui me seda ei tunne. Missugusi värve
ja materjale on fassaadidel kasutatud? Ja miks just neid? Siin on
ajaloolastel veel palju uurida“, arvab Lea.
Puumaju värvitakse
ajast, mil laudu hakati saagima saekaatris ja pandema hoonetele
voodriks. Enne seda ehitati vaigustest palkidest ja selle peale värv ei
hakanudki.
Voodrilaudu värviti
niiskuse ja mädaniku kaitseks. Ja muidugi edevusest – et saada majale
rõõmsat tooni või koguni kivimaja välimust. Kui juba ehitati maja, siis
pidi see ju ka välja nägema võimalikult ilus. Kes ei jõudnud kivimaja
ehitada, värvis puumaja kivimaja toonidega ja tundis end samuti saksana.
Neidsamu toone
hindame praegugi. Me lihtsalt ei mõtle sellele, miks näiteks väga paljud
eelistavad elada kollases kodus. Või hallis. Või valges.
HÕBEHALL JA TAEVANE VALGE
Hall värv fassaadidel on puidu
enda toon. Selline nägi välja palkmaja, millel tõrvati vaid palgiotsad,
et vesi sisse ei pääseks. Päikese käes pleekinud palgid muutusid
hõbehalliks, tõrvatud puitkonstruktsioonid võtsid pruunika tooni. Kui
kasutati vaigurikast palki või kui seda õlitati hülgerasvaga, oli
tulemus kollakas.
Hall toon on veel
paekivil ja graniidil, mis on meie traditsioonilised looduslikud
ehituskivid. Soklit ei värvita halliks mitte sellepärast, et
poripritsmed välja ei paistaks, vaid püüdest jäljendada graniidikivi,
mis on vundamendi jaoks kõige sobilikum materjal.
„Puit, paekivi ja
maakivi on meie põlised ehitusmaterjalid, kuid oma hallile põhitoonile
vaatamata ei ole meie ehituspärand ju sugugi üksluine“, ütleb Lea
justkui lohutades.
Valge värv seostub
marmori, puhtuse, pühaduse ja rikkusega. Arhitektidel ja ehitajatel
seisid silme ees antiiksed templid ja paleed. Antiikaja valgest rääkides
ei oska me aga arvatagi, et tegelikult olid hooned nii seest kui ka
väljast värvitud hästi kirjuks. Valitsesid ergas punane, sinine ja
kollane. See kirevus ei ole lihtsalt säilinud. „Meie pühalikult valgetel
kirikuseintel võib olla üsnagi maine põhjus: kogudusel polnud pigmendi
ostmiseks raha, lupja seevastu leidus ümbruskonnas ikka “, oletab Lea ja
toonitab, et traditsioonid kujunevad ikka kohalike vajaduste ja
võimaluste järgi.
LIIVAKOLLANE JA TELLISEPUNANE
Meiegi
inspiratsiooni otsivad arhitektid ja ehitusmeistrid rändasid tihti
Euroopas ringi. Sealsed uhked kollasest tellisest või liivakivist
fassaadid avaldasid muljet. Kodus kaeti müürid krohviga ja võõbati üle
kollast pigmenti sisaldava lubivärviga. See moevärv levis ka
puumajadele, millele taheti nii väga anda kivimaja välimust. Seinad
kaeti laudisega ja värviti linaõlivärviga. Värvimullad muutusid aja
jooksul kättesaadavaks ja ookerkollased toonid said paljude lemmikuiks.
Tellis on ikka olnud
luksuslik ja kallis ehitusmaterjal. Tellised tuli ju esmalt savist
vormida ja siis ahjus põletada. Kulus rohkesti tööjõudu, aega ja
küttepuid. Ja jällegi leiti odavam lahendus – fassaad värviti lihtsalt
tellisekarva punaseks. Mõnikord oli matkimise vajadus nii suur, et
seinale joonistati isegi tellise vuugid.
ROOTSLASTE TRADITSIOONILINE PUNANE
Rootsi punasest
oskab Lea palju rääkida. Ta ei tea, millal tuli see pigment esimest
korda üle mere Eestimaale, kuid mäletab oma lapsepõlvestki neid
paberkotte, mis seisid isa puutöökojas riiuli all. Rootsis on see värv
vaieldamatult kõikide lemmik, ega nad muidu oma puumaju, eriti maal,
punaseks ei värviks.
16.sajandi lõpus
segati edevusest paari kuningalossi katusetõrva hulka punast raudoksiidi
ja nii see moodi läkski. Algul saadi raudoksiidpunast vase valmistamise
kõrvalproduktina. See oli kallilt käes ja ihaldusväärne. Üsna varsti
avastati, et Faluni vasekaevanduse juures on seda kallist kaupa terved
mäed. Vasevaene malm, mis aeti kaevanduse kõrvale kuhjadesse, oli aja
jooksul lagunenud pulbriks. See sõeluti, pesti, kuivatati ja põletati.
18.sajandi keskel oli punase värvi nõudlus nii suur, et seda hakati
tootma tööstuslikult nime all Falu Rödfärg. 19.sajandi keskel jätkus
värvi juba kõigile ja see oli ka taskukohane. Lea ei arva sugugi, et me
tahame oma maju vaid rootslaste eeskujul punaseks värvida: „See on
lihtsalt hea ja vastupidav värv ning eriti hästi sobib see karvase puidu
värvimiseks“.
KALLISKIVISININE JA LUKSUSLIK ROHELINE
Sinist pigmenti
jahvatati vääriskivist – lapis lazulist. Nii kallis kraam polnud
ka rikkamatel priisata. Sinist tooni kasutati rohkem siseruumides,
meelsasti valiti sinisemustrilisi tapeete. Kõiki pigmente ei olegi
võimalik traditsiooniliselt kasutatud värvide hulka segada. 170 aastat
tagasi hakati ultramariinsinist valmistama sünteetiliselt, kuid see ei
sobi näiteks lubivärvi toonimiseks. Koobaltsinine aga oli siis kallis
- ja on kallis praegugi.
Kallis oli ka
roheline pigment. Hallid toonid said sinaka või roheka varjundi, kuid
erksate siniste ja roheliste toonide jaoks neid pigmente ei jätkunud.
Lubivärvi puhul tuleb meeles pidada sedagi, et valge lubi domineerib ja
lubivärvi on võimalik saada ainult heledates toonides.
VALI ÕIGE VÄRV KA DETAILIDELE
Mitte ainult suured
fassaadipinnad, vaid ka teised konstruktsioonid ja muu detailistik
ehitati-kujundati-värviti traditsioonide järgi. Roheliseks värvitud
plekk-katus teeskleb vaskpleki õilsat paatinarohelist tooni, hallid
aknaraamid jäljendavad raidkivist või tinast raame, pruunid aga
tammepuud jne. Valged aknaraamid said suurmoeks alles vähem kui sada
aastat tagasi, koos modernismiga.
VINEERTAHVEL PROOVILAPIKS
Kui pärast pikka arupidamist on
õige toon valitud ja läheb tööks, soovitab Lea teha maja peal
värviproovi. Mitte uskuda valget paberit, kus tajume värvi teisiti.
Hoone värvile avaldavad mõju ka puude-põõsaste ja naabermajade varjud
ning peegeldused. Kõige targem oleks katta üks ruutmeetrine vineertahvel
värviga ja vaadata seda siis igas ilmakaares. Päeval ja õhtul,
päikselise ja pilves ilmaga. Seista eemal ja vaadata, kuidas tundub.
Maja peal mõjub värv alati heledama ja puhtamana, seepärast on hea
valida ka pisut tuhmim toon, et tulemus ei saaks häirivalt ere.
Tavaliselt kasutatakse koos
erinevaid värvitoone, kuid tihti valitakse need üsna kontrastsed. Selle
tulemusel kaotab hoone oma terviklikkuse ja meile torkavad silma
erinevad detailid või konstruktsioonid, millel ehk omavaheline seoski
puudub. Lea soovitab valida värvilahenduse, mis toob rohkem esile hoone
mahu. Kontrastsema või erineva tooniga soovitab ta värvida näiteks
välisukse, mis aitaks sissepääsu ka kergemini leida. Pidage meeles
sedagi, et fassaadi ilmestab ka valguse ja varjude mäng!
SOOVITUSI VANALE MAJALE VÄRVITOONI VALIMISEL
Hoone värvimine on kulukas ja
seepärast tuleb värvilahendus hoolega läbi mõelda. Ehitusosakonnast ja
asjatundjatelt nõu küsides saad peale praktiliste näpunäidete teada ka
selle, mida näevad ette seadused.
Igal linnajaol või piirkonnal on
oma iseloom, mida tuleb säilitada. Teie maja ei kuulu ainult teile, vaid
on osa tervikust.
Uurige hoone ajalugu ja selgitage
välja, missugused värvid sobivad selle stiili ja iseloomuga. Ära
unustage ka kõrvalhooneid ega plankaeda.
Pidage meeles, et vanale majale
sobivad traditsioonilised värvitüübid ja pigmendid. Looduslikke pigmente
kasutades on eksimise võimalus väiksem.
Heledad detailid tumedal taustal
tõmbavad alati tähelepanu. Valige hoolega, millele tahate vaataja
tähelepanu tõmmata.
Ära usalda liialt värvikataloogi
proove. Väike värvilapp valge paberi taustal võib jätta sootuks teise
mulje. Vaadake teiste maju ja selgitage välja nende tegelik värvitoon.
Tehke enne vajaliku värvikoguse
ostmist väike värviproov otse seinal või vineeritahvlil, mida saate
vaadelda mitmest kandist.
Pildid >>
Avaldatud ajakirjas Kodukiri
01/2004
|
