Ehitagem inimlikult!

Milleks niisugune loosung? Kas kõik, mida inimene ehitab, pole siis inimlik? Me usume küll, et see on nii, kuid kui vaatame enda ümber toimuvat, on põhjust kahelda. Planeerides ja ehitades lähtutakse kergesti kalkuleeritavatest lühinägelikest hinnangutest, kus määravaks saavad tehnilised ja majanduslikud näitajad x ja y, kuid näitaja z – see inimlik faktor, jääb arvestamata.

Me teame, et eeldused inimlikuks ehitamiseks on olemas. Elukeskkonda on planeeritud ja ehitatud tuhandeid aastaid. Rohkem või vähem teadlikult on hoolitud sotsiaalsetest, psühholoogilistest ja esteetilistest väärtustest. Seeläbi õnnestuski ehitada miljöösid, mida me praegu imetleme. Kõrge kunstiline tase ja tehniline kvaliteet olid omavahel seotud. Kasutati naturaalseid materjale ja lihtsaid meetodeid, neid teadmisi ja oskusi põlvest põlve edasi kandes. Linnad kasvasid aeglaselt, hooneil oli inimlik skaala ja looduse ning maastiku arvestamine oli iseenesestmõistetav.

Niisuguse  rahuliku ja järkjärgulise arengu taustal tundub kaasaegne planeerimine-ehitamine hüsteerilise ja kaootilisena. Uued materjalid ja suured mahud on vanas miljöös võõrad, taotlus vanast iga hinna eest erineda ei lõhu ainult harmooniliselt kujunenud elumiljööd vaid mõjub destruktiivselt ka meie meeltele.

Linnaruumi arendamisel ja kujundamisel peab olema mingi sisemine loogika, kus ühte süsteemi või ideed ei saa mõtlematult teistega segada. Kui kohtame midagi täiesti ootamatut ja sobimatut, avastame endas esteetilise pettumuse – ärrituse, kui reaktsiooni üle järele mõelda. Kui niisuguseid ärritusi on palju, on kogu meie elutegevus häiritud.

See uus triibuline maja on rikkunud kogu tänava ühtsuse ja kahandanud  sellega ka naabermajade väärtust. Maja on pealetükkiva ja ärritava loomuga.

Inimlikumalt ehitades võiks tõenäoliselt kokku hoida haiglate ja teiste sotsiaalsete asutuste pealt, mille ülesandeks on aidata inimesi, kes ei tunne end turvaliselt selles tormiliselt ja suureskaalaliselt arenevas ühiskonnas, kus majanduslik kasv on inimese tervisest tähtsam. Kas ka massilise väljarände põhjusi ei peaks hakkama otsima puruks ehitatud elumiljöödest?

Nähtamatu arhitektuur

Et linnad saaks üleüldse eksisteerida, peavad need arenema koos ajaga. Kui linn ei arene, sureb see välja, kui aga linna arendatakse liialt ja mõtlematult, kaotab see oma ühtsuse ja identiteedi.

Vähesed linnad on väga erilised. Enamasti on need tavalised, tavaliste majade, väljakute, tänavate ja kvartalitega, millest ehk mõned väärivad oma ilu ja harmoonia poolest rohkem tähelepanu. Eriliseks ja väärtuslikuks muutuvad need teisel viisil – läbi elanikele oluliste tähenduste, elamuste ja muljete ning nende põhjal tekkivate sümboolsete väärtuste. Need annavad meile meie identiteedi.

Kui tahame mõista, miks mõned linnad või linnaosad meeldivad teistest rohkem, peame vaatama nende välist kuju ja selle peegeldust oma südameis. Seda võiks nimetada nähtamatuks arhitektuuriks. Suhe selle nähtamatu arhitektuuri ja eksisteeriva arhitektuuri vahel saab määravaks, kas meil tekib selles linnas kodutunne ja kas meile meeldib seal elada. Kui neid tundeid ei teki, oleme oma ümbruse suhtes ükskõiksed. Hoolimine tähendab, et me seostame end ja tunneme ühtekuuluvust mitte ainult oma kodu ja lähedastega, vaid ka oma rahvaga.

Ajalugu planeeringutesse

Kultuuripärandiga on sama lugu nagu arhitektuuriga: see on meie ümber ja nähtamatuna meie sees. Ajaloolised ja ruumilised väärtused on alati inimestega seotud. Ajalugu ei ole miski, mis on juhtunud kuskil mujal või kirjutatud ainult raamatutesse. Ajalugu moodustab linna identiteedi, on selle eluprotsess, nii ressurss kui ka edasiviiv jõud, mida saab ja tuleb ära kasutada.

Seni, kuni vanu hooneid vaadeldi ressursina ja materiaalsed vahendid olid napid, arenes ja muutus kultuurimiljöö aeglaselt. Ent selleks, et vana hoonet saaks kasutada, tuleb seda aeg-ajalt uutele nõuetele ja vajadustele kohandada. Nii on hoonetega alati tehtud ja tehakse ka edaspidi. See on isegi hädavajalik, sest vastasel juhul muutub hoone kasutuks ja lammutatakse lihtsalt ära. Aga moderniseerimine ei pea olema ülemäärane ja vägivaldne. Pärast sõda tekkisid suuremad võimalused hooneid radikaalselt ümber ehitada, lammutada ja uusi asemele ehitada. Taasiseseisvumine pani taas ümber ehitama ja muutma. Seekord on uued materjalid ja mahud vahendiks, et mineviku taagast vabaneda.

Tihti jääb aga mulje, et vanadest hoonetest tahetakse lahti saada pigem seetõttu, et oskused nende remondiks ja hooldamiseks on kadunud. Teadagi vajavad need tööd raha, kuid paljude täna suureks probleemiks oleva vigastuse oleks eile saanud vähese vaeva ja kuluga ära hoida.  

Kunagi varem pole olnud korraga nii palju tühje maju, mida kellelgi tarvis pole. Nüüd on ja vaatamata sellele ehitatakse aina uusi juurde. Areng on olnud nii järsk, et vanad madalad majad enam ei kõlba.

Suurte muudatustega seoses hävivad või satuvad kultuurilised väärtused ohtu. Et seda ei juhtuks, peame endale selgeks tegema, missuguseid väärtusi ajalooliselt kujunenud miljööd endas sisaldavad. Planeeringutes ei ole neid enamasti arvestatud, sest väärtusi pole lihtsalt piisavalt inventeeritud ega analüüsitud. Vajadus niisuguse informatsiooni järele on ju tegelikult suur ja kummaline, et linnades ei ole seda vajalikuks peetud. Kas põhjuseks võib olla kartus, et ajalugu hakkab linna arengut pärssima?

Linna arengu planeerimine ei ole ainult mingi koha planeerimine. Planeering ja areng õnnestuvad vaid siis, kui need on tehtud lähtuvalt inimestest ja kui füüsilisest planeerimisest saab olemasoleva kultuurimiljöö hooldamine ning tasakaalukas arendamine.

Kultuurimiljöö kui turismiobjekt

Kultuuriturism areneb jõudsalt ja sellest saab tulevikutrend. Kultuurituriste on kahte sorti: ühed käivad festivale, teatrit, kontserte ja muud sarnast vaatamas, teised tahavad näha kultuuripärandit - muuseume, kirikuid, mõisaid jne. Paljud riigid on arendanud oma kultuurimiljööd turiste meelitavateks vaatamisväärsusteks, mis teadagi tasub end korralikult ära.

Meiegi oleme rõõmsad, et turiste on hakanud ka siinmail rohkem liikuma. Kuid uskuge, turistid ei tule siia ainult hotellidesse magama, restoranidesse sööma ja kaubamajadesse poodlema. Turistid ei tule ka moodsaid maju vahtima, sest maailm on neid täis ja pealegi pole meil eriti, millega uhkustada. Nad tahavad näha kohalikku omapära ja koha ajalugu. Mida pikem ja nüansirikkam lugu, seda huvitavam, mida järjepidevam, seda aukartustäratavam. Kes kord on seda nautinud, tuleb kindlasti tagasi ja soovitab teistelegi.

Aga kui me ise ei tunne oma linna lugu, kas meil siis on midagi ka turistidelegi näidata? Kas ohjeldamatu ja läbimõtlemata moderniseerimine ning kultuurimiljööde puruksehitamine pole mitte enese mõtlematu hävitamine?

Miks tekivad probleemid?

Missugune peaks olema hoone, mis ehitatakse vanasse hoonestusmiljöösse? Kui palju võib see olemasolevaist hooneist erineda ilma, et hakkaks domineerima ja lõhuks terviklikkuse? Kui sarnane võiks see olla, et ei kaotaks uusehituse muljet? Kui palju erinevat tüüpi uusi hooneid vana hoonestusmiljöö üldse talub ja kuidas seda taluvuse piiri määrata?

Kõik need küsimused on elukeskkonna korrastamisel ja hooldamisel väga olulised. Nendega kaasnevad tugevad emotsionaalsed hinnangud sellest, mis on õige või vale, ilus või inetu, tulus või mõttetu, moodne või iganenud. Ainult emotsioonidel põhinevaid teemasid on raske arutada ja argumenteerida. Nii tekivadki erinevad arvamused ja vastuolud. Ometi tuleb neile küsimustele vastused leida ja seda enne planeerima asumist.

Põhjuseks, miks planeeringutes näiliselt teisejärgulisi, kuid terviklikkuse jaoks olulisi küsimusi ei käsitleta, on alusandmete puudulikkus. Asjatundjaid, kelle teadmised ja kogemused võiksid rikastada probleemide käsitlust unustatakse kaasata või sunnib planeeringu pragmaatilisus neid vältima. Ekspertarvamusi küsitakse enamasti arendaja soove ja eesmärke silmas pidades ning eesmärgiga krunti maksimaalselt ekspluateerida. Muinsuskaitse arvamus on küll kohustuslik, kuid tingimused esitatakse selgituste ja põhjendusteta, mistõttu ei saagi aru, miks ühte võib ja teist ei tohi.

Pole ka saladuseks, et otsustajad balansseerivad huvikonfliktide nööril, sest neil tuleb olla mitmepoolselt lojaalne. Ausaid kavatsusi ei peaks küsimärgi alla seadma, kuid raske on kindlaks määrata, missugused jõud ja motiivid otseselt või kaudselt argumente ning otsuseid siiski mõjutavad. Linna arendamine ja ehitamine on kui malemäng, kus iga ruut on hõivamist väärt. Kuid erinevalt malemängust, võivad tugevamad mängijad muuta mitte ainult mängu käiku, vaid ka mängu reegleid.

Lina tänava saaga

Kirjutasin selle loo mõeldes Aleksandri ja Lina tänava miljööväärtusliku alaga seotule. Probleem on tekkinud seetõttu, et linnavalitsus tahab nüüd hävitada piirkonna, millel varem leiti olevat linnale oluline väärtus. Tõsi, seda väärtust ei ole kuskil selgitatud ega põhjendatud ja see ongi konflikti põhjuseks. Igaüks tõlgendab seda omamoodi ja uusehitusi ihkava arendaja jaoks pole sellel alal loomulikult mingit säilitamisväärtust. Kahetsusväärne on aga see, et ka linnavalitsuse töötajad ei ole isegi pärast konflikti tekkimist vaevunud seda väärtust välja selgitama.

Abilinnapea Raimond Tamme arvates teeb olukorra keeruliseks, et kodanikuühenduste seisukohad ja väärtushinnangud pole muutunud. Pole mõtet kutsuda kodanikuühendusi koosolekutele, kui endal on kodutöö tegemata ja sisuliselt polegi millegi üle arutada. Pole mõtet mängida demokraatiat, kui on ette teada, et kodanikuühenduste arvamusega nagunii ei arvestata. Kas pole mitte vastupidi, et olukord on keeruline seetõttu, et linnavalitsuse seisukohad ja väärtushinnangud ei muutu. Selle konflikti puhul soosib linnavalitsus arendaja huve ja jätab linna üldised huvid tagaplaanile.

Nimetatud miljööväärtusliku ala täies mahus säilitamine on juba niigi räsitud Tartule vajalik. Kui arendaja ei saa majanduslikel põhjustel sellega hakkama, tuleb leida teine arendaja, kes seda suudab.

Lea Stroh
17.10.2011