Kui kelder on niiske

Vanasti valiti hoonete ehitamiseks kõrgemad kohad, kus aluspind oli kuiv ja kindel. Vundament rajati vastavalt pinnase omadustele. Tugevale pinnasele, kus polnud erilist keltsa tekkimise ohtu, ehitati enamasti keldrita hooned. Keltsaaktiivse pinnase ja suurema hoone puhul oli tarvis sügavamat ja tugevamat vundamenti ning siis ehitati ka kelder. Keltsast tingitud deformatsioonide leevendamiseks laoti müürid tihti sideaineta. Niisugune konstruktsioon takistas ka niiskuse kapillaarset imendumist. Niiskus ei olnudki probleemiks, sest keldrit kasutati niiske ja jaheda hoiuruumina. Olulisem oli, et hoone vundament oleks stabiilne ja asuks külmumispiirist allpool.

Nüüdisaegsed konstruktsioonid lubavad ehitada ükskõik kuhu ja keldriruume on võimalik kasutada koguni eluruumina. Uue hoone puhul on keldrikonstruktsioone lihtsam sobitada pinnase omadustega. Olemasolevate keldrite kohandamine tänapäeva vajadustele on keerulisem, sest lahendus tuleb sobitada nii pinnase kui ka olemasolevate konstruktsioonide omadustega.

Teoreetiliselt on kõik võimalik, kuid praktikas võib lahendus tähendada ülemäära mahukaid töid. Sellisel juhul tuleks kaaluda, kas idee on ponnistust väärt või saab keldrit siiski ka olemasolevate tingimuste kohaselt kasutada. Tavaliselt on probleemiks niiskus ja ükskõik mida ka ette ei võetaks, peab lahendus arvestama loodusseadusi. Niiskuse vastu ei ole võimalik vägisi võidelda. Alustuseks tuleb aga kontrollida, kas lihtsad asjad - näiteks sadevete äravool ja keldriruumide ventilatsioon – toimivad.

Kuidas satub niiskus keldrisse?

Niiskus on vesi või veeaur ja see võib hoone konstruktsioonidesse sattuda igalt poolt. Keldri puhul tuleb arvestada õhuniiskuse, sademete, pinnase niiskuse ja toruleketega. Uutes hoonetes lisandub veel konstruktsioonides olev ehitusniiskus, näiteks betooni kivistumiseks vajalik vesi.

Õhuniiskus

Õhu niiskusesisaldus sõltub aastaajast, sademetest, temperatuurist jne. Tavaliselt on ruumis õhk niiskem kui väljas, sest õhu liikumine on piiratud ja oma tegevusega (toiduvalmistamine, pesemine) lisame niiskust juurde. Veeaur püüab õhus ühtlustuda. Niiskem õhk liigub kuivema õhu poole. Seda nimetatakse niiskuse difusiooniks. Kui ventilatsioon on kasin, otsib veeaur väljapääsu konstruktsioonide kaudu. Keldri puhul võib difusioon toimuda nii maa seest ruumi poole kui ka vastupidi.

Niiskus võib konstruktsiooni sattuda ka õhurõhkude erinevuse tõttu kummalgi pool konstruktsiooni. Erinevused õhurõhus võivad olla tingitud näiteks temperatuurist või ventilatsioonist. Suurema rõhuga õhk pressib end läbi pragude madalama rõhuga õhu poole. Veeauru liikumist õhuvoolu toimel nimetatakse konvektsiooniks.

Kui soe õhk liigub külmema õhu poole või kui see puutub kokku külmade pindadega, muutub osa veeaurust veeks, st kondenseerub.

Sademed

Eestis sajab aastas keskmiselt 500-800 mm ehk 500-800 liitrit vett igale ruutmeetrile. Teades katuse pindala, saab välja arvestada, kui palju vett satub maapinnale veel juurde räästa all. Lisaks fassaadi- ja aknapinda mööda alla jooksva vee hulk. Tulemus on mõtlemapanev!

Niiske keldri üheks peamiseks põhjuseks ongi räästast või vihmaveetorudest vabalt maapinnale jooksev vesi. Kogu vesi võib imbuda keldriseina, kontsentreerudes torude läheduses olevates konstruktsioonides. Kui maapind on hoone poole kaldu, siis on niiskuskahjustused vältimatud ja vesi võib imbuda isegi läbi seina keldrisse. Poorse seinamaterjali puhul võivad kahjustused ilmneda niiskusallikast tunduvalt kaugemal.

Niiskus maa sees

Pinnase niiskus tekib sademetest ja pinnaseveest. Vihma- ja lumesulamisvesi kas aurustub maapinna ülemisest kihist või imendub pinnasesse. See vesi, mida taimede juured endasse ei tõmba, vajub allapoole. Ühe osa veest hoiab kinni pinnase poorides olev kapillaarne jõud, ülejäänu langeb suuremate pooride kaudu ja moodustab pinnasevee.

Pinnasevesi omakorda tungib ülespoole difusiooni ja kapillaarse imendumise tulemusel. Mida väiksemad on poorid, seda kõrgemale tungib vesi. Näiteks imendub vesi peeneteralises savis kõrgemale kui liivas, jämedateralises kruusas aga ei imendu üldse.

Pinnaseveest kõrgemal on pinnase poorides suhteline niiskus alati 100%.

Pinnase niiskus tungib keldriseina kapillaarse imendumise ja difusiooni tõttu.

Lekked

Konstruktsioonidesse sisse ehitatud vee- ja kanalisatsioonitorud võivad katki külmuda või aja jooksul läbi roostetada ja põhjustada ulatuslikke niiskuskahjustusi. Kanalisatsioonitorude leket võib olla väga raske avastada. Lekkiv vesi uhab pinnase eemale ja tulemuseks on konstruktsioonide vajumine, mis annab endast märku pragude tekkimisega. Praod võivad tekkida ka liigniiske pinnase külmumisega seotud paisumistest.

Mida teha niiskuse kaitseks?

1. Katuselt tulev vesi hoonest eemale

Kogu katuselt tulev vesi tuleb juhtida räästarennide, vihmaveetorude ja maapinnale asetatud betoonist rennide abil hoonest eemale. Parimaks lahenduseks oleks sadevetekanalisatsioon. See tähendab, et vihmaveetorudest juhitakse vesi maa sisse rajatud suletud torustiku kaudu üldisesse sadevetekanalisatsiooni. Üldise süsteemi puudumisel võib torustiku suunata mõnda veekogusse või lasta veel hoonest kaugemal maa sisse imbuda. Sadevett ei tohi suunata hoone drenaažisüsteemi, sest ka nii võib kogu vesi sattuda vundamenti. Küll aga võib nii sadevee- kui ka maapinna drenaažisüsteemi juhtida erineval tasapinnal „allavoolu“ asuvasse kaevu ja sealt ühtse äravoolutoru kaudu eemale.

2. Maapinnale õige kalle

Maapind peab olema hoonest eemale kaldu. Sobilikuks kaldpinnaks on vähemalt 1:20 ehk 15 cm 3 meetri kohta. See kalle peab jääma ka pärast planeeritud maapinna vajumist. Mäenõlvale ehitatud hoone puhul tuleb nõlva mööda alla jooksva vee teekond tõkestada kraaviga.

Vundamendi äärde ei ole mõttekas istutada lilli ega põõsaid. Taimede juured hoiavad niiskust ja niiskust otsides võivad need tungida ka vundamendi sisse. Lilli kastes kallame ise vundamendile vett juurde.

3. Drenaaž ja isoleerimine

Kui keldri niiskus ei vähene sadevete eemalejuhtimise ja ruumide intensiivsema ventileerimisega, tuleb ehitada drenaaž ja keldrisein isoleerida.

Drenaaži  ülesandeks on koguda kokku maa sees keldri konstruktsioonide lähedal olev vesi ja juhtida see hoonest eemale.

 Süsteem koosneb seega kahest osast:

• vett koguv  osa (dreneeriv kiht ja drenaažitorud)
• vett eemale juhtiv osa (äravoolutoru)

Drenaažisüsteemi paigaldamisel tuleb arvestada pinnasevee taset, pinnase koostist, hoone konstruktsioonide asetust jms. Torud asetatakse tavaliselt vundamendi taldmikust ca 20 cm ette- ja allapoole. Kõrgeim punkt ja kontrollkaev tehakse hoone ühe nurga juurde. Torustiku kalle peab olema vähemalt 1:200 (50 cm 100 m kohta). Ümber drenaažitoru ja vastu keldriseina (seinadrenaaž) paigaldatakse kapillaarsust takistav pestud kruusa või killustiku kiht (dreneeriv osa). Torude ummistumise vältimiseks asetatakse dreneeriva kihi ja pinnase vahele vett läbilaskev geotekstiilist filter.

Keldriseina isoleerimisega takistatakse pinnase niiskusel imbuda seina sisse.

Kvaliteetsest betoonist rajatud sein koos seinadrenaažiga ei vaja täiendavat isoleerimist.

Varem on niiskuse tõkkeks kasutatud bituumenvõõpa. See toimib aga difusiooni- ehk aurutõkkena ja suleb seina ülemises jahedamas osas ruumi poolt välja suunduva niiskuse seina sisse. Ka vundamenditaldmiku kaudu müüri sisse imbunud niiskus peab ruumi poole kuivama ja ruum muutub niiskemaks. Bituumenvõõp ei ole niiskuse takistamiseks kõige parem lahendus.

Müügil on erinevaid profileeritud (püstise gofreeringuga või korrapärases mustris ümarate mummudega) plastist katteid, mis seina välispinnale paigaldades moodustavad keldriseina ja seinadrenaaži vahele õhuvahe. Kate takistab pinnase niiskusel tungida seina sisse. Ruumi poolt tulev veeaur pääseb seinast läbi, kondenseerub kattel ja vesi valgub takistamatult drenaažitorustikku. Vundamenditaldmiku ja seina ühenduskohale tuleb kleepida 50 cm ulatuses spetsiaalne kaitsekiht. Seda meetodit kasutades peab drenaaž töötama laitmatult. Vastasel korral satub vesi seina sisse.

Kõige otstarbekam on keldrisein väljastpoolt soojustada pinnase jaoks mõeldud mineraalvati või vahtplastiga. Need materjalid takistavad niiskuse kapillaarset imendumist ja hoiavad seina sooja. Soe sein on kuiv. Isolatsiooni vastu pannakse dreneeriv kruusa- või killustikukiht (seinadrenaaž), mis hoiab vee materjalist eemal ja suunab selle drenaažitorustikku.

Kui soojustus paigaldatakse ruumi poole, jääb keldrisein külmaks ja niiskeks. Mida paksem isolatsioonikiht, seda külmem ja niiskem sein. Maapinnast kõrgemal võib ruumist väljapoole tungiv veeaur külma seina sattudes kondenseeruda. Ka ei ole mõtet jätta seina ja soojustuse vahele õhutuspilu, sest kui soojustuse tagust ventileerida ruumis oleva niiske õhuga, tekib külma seina pinnale kondensvesi ja sein muutub veelgi niiskemaks.  Keldriseinas olev niiskus kuivab ruumi poole ja seinapinda ei tohi katta aurutõkke ega muu tiheda materjaliga.

Vaata lisaks pilte

Avaldatud ajakirjas "Kodukiri" 6/04

<<ARTIKLID