KÜSIMUSED JA VASTUSED

Savi oli odav või õigemini tasuta kättesaadav ja seetõttu üsna levinud seinte viimistlusmaterjal. Lisaks sellele on savil veel head ehitustehnilised omadused. See on hästi vormitav, takistab tuld ja tuult, reguleerib ruumi niiskust ja on hea alus tapeetidele. Savi saab üles leotada ja uuesti kasu-tada. Kui palkseinad on kaetud saviga, siis tuleks see kindlasti säilitada ja vajadusel lagunenud kohad saviga parandada.

Kui mädanikkahjustuse põhjus on kindlaks tehtud ja viga parandatud, siis tuleb otsustada, kas puitu on vaja asendada. Tihti ei ole vaja asendusi teha, sest kuivanud mädanikkahjustus ei arene edasi. Kui aga puit on kahjustatud nii sügavalt, et konstruktsioon või detail ei suuda enam oma ülesannet täita, siis tuleb lagunenud osa välja vahetada. Noaotsaga puitu torkides saab teada, kui sügavale kahjustus ulatub. Paarimillimeetrine pindmine kahjustus ei ole ohtlik. Tähelepanelik peab aga olema paksemate konstruktsioonide suhtes, sest nende pind võib olla terve, kuid seest  kahjustatud sedavõrd, et materjali tugevus on kadunud. 

Parandatud kohta tuleb kontrollida ja veenduda, et mädanikku põhjustanud niiskuskahjustus on likvideeritud ja mädanikseente areng peatunud.

Palgivahede ja avade ümbruste tihendamiseks sobib turbasammal ehk Sphagnum. See on taimeperekond, kuhu kuulub palju liike turbasamblaid. Hea sammal kasvab kuuskede või mändide varjus, kus lumi sulab kevadel viimasena. Turbasammal moodustab paksu vaiba, millest teised taimed läbi ei kasva. Ladvad on valkjasrohelised, alumised osad säravrohelised ja pruunid. Samblataimed suudavad endasse koguda palju vett. Turbasamb-lad on väga happelised ja seetõttu praktiliselt steriilsed.

Tihendamiseks saab kasutada kogu taime. Kilekotti suletuna säilivad need piiramata aja. Parem on töötada värske samblaga, sest kuivanud taimed on rabedad. Kui sammal on kilekotis mingil põhjusel kuivanud, siis tuleb seda enne kasutamist lihtsalt niisutada ja taimed saavad oma värskuse tagasi.

Tavaliselt ei vaju majad, vaid maapind tõuseb. Seda peamiselt lehtede ja taimede kõdunemise tõttu, aga ka peenarde, teede jms rajamise tagajär-jel. Vundamendi lähedal olevad taimed hoiavad niiskust ja nende juured võivad ka müüri lõhkuda. Maapinda tuleks koorida niipalju, et vundamendi kõrgus oleks vähemalt 20-30 cm ja maapind hoonest eemale kaldu nii, et sadeveed saaksid takistamatult eemale voolata. Eriti oluline on, et katu-selt vihmaveetorude kaudu tulev vesi ei valguks maja nurga juures maa-pinda, vaid juhitakse rennide või kaldpinna abil hoonest eemale.

Vanad põrandalauad on enamasti 3-4 cm paksused. Soojus ei tule neist hästi läbi ja efekt on minimaalne. Värvimata laudpõranda pind on iseene-sest soe, ka talvel.

Teatavasti vajavad linnud toitu, peatuspaika ja vaikset kohta pesa ehitamiseks. Rähn võib teha augu voodrilaudisesse toitu otsides, pesa ehitamiseks või ka lihtsalt reviiri markeerimi-
seks. Auk seinas võib olla märgiks, et laudise all olevas konstruktsioonis on kahjurputukaid. Seda tuleks kontrollida.

Kui linnupesa majaseinas ei ole vastuvõetav, siis tuleks ava sulgeda ja pesakast lähedusse üles panna.

 

Õliga ei saa katta ega varjata pinna konarusi nagu see on võimalik värvi või laki puhul. Enne õlitamist tuleb laudpõrand lihvida peene liivapaberiga ja seejärel lihvimistolmust hoolega puhastada. Kasutatakse linaõli ja see peab saama tungida puidu pooridesse.

Laudadevahelised praod peavad olema minimaalsed. Linaõli teatavasti ei kuiva, vaid oksüdeerub õhuhapniku toimel ja selle protsessi käigus tekib kuumus, mis võib materjalid süüdata. Suurtesse pragudesse valgunud õli oksüdeerumisel võib seal olev tolm või koguni puit süttida. Suured praod tuleb täita näiteks lihvimistolmu ja puiduliimi seguga. Süttimisohu tõttu ei tohi ka linaõliseid kaltse või pabereid jätta hunnikusse vedelema. Need tuleb laotada kuivama, hoida kaanega suletud nõus või vees või pärast kasutamist kohe ära põletada.

Immutamiseks kasutatakse toorest linaõli, sest selle molekulid on väikesed ja ei ole üksteise küljes kinni. Mingit lahustit ei ole vaja. Pintseldatakse soojendatud õliga (ca 130-150 kraadi) ja töödeldakse tugevalt puidu sisse. Kasutatakse ümarat pintslit. Õli jahtudes molekulid ühinevad ja suurenevad ning sulevad puidu poorid. Õlil lastakse taheneda ca 30 minutit ja seejärel pühitakse kaltsuga puidu pind kuivaks. Vastasel korral jääb puidu pinnal olev paks õlikord pikaks ajaks kleepuvaks ja kuivab lõpuks kortsuliseks.

Toore linaõliga immutatud põrandat on soovitav keedetud linaõliga (värnitsaga) üle võõbata. Selle molekulid on suuremad ja moodustavad toorele linaõlile kaitsekihi. Ka see õlikord tuleb hästi tugeval pinnale töödelda ja pärast tahenemist kuivaks pühkida. Seejärel lastakse põrandal vähemalt 24 tundi kuivada ja poleeritakse siis riide või jäiga pintsliga. Pärast seda õlitatakse-kuivatatakse-poleeritakse veelkord. Pind peaks olema kuiv juba järgmisel päeval, kuid kivistumiseks (oksüdeerumiseks) kulub vähemalt üks nädal.

Olenevalt põranda kasutamisest ja kulutamisest, peaks õlitama 1-3 korda aastas. Õlitatud põranda eeliseks on, et kui käigukohad hakkavad kuluma, siis ei pea tervet põrandat uuesti õlitama, vaid piisab kulunud kohtade töötlemisest.

Õlitatud põrandaid hooldatakse nagu tavaliselt: pühitakse tolmu, 1-2 korda nädalas võib märja lapiga üle käia, kuid põrandale ei tohi jääda vaba vett. Juhuslikud plekid tuleb viivitamatult lahjas seebivees niisutatud riidetükiga ära pesta. Vana pleki eemaldamine võib õnnestuda peene liivapaberiga nühkides ja seejärel koht õlitatakse.

Puit on suhteliselt pehme materjal ja kingakontsad ning mööbel võivad põrandat kahjustada. Kasuta sisejalanõusid ja mööbli jalgade all vildist kaitseid.

Õlitamise ajal peab ruum olema hästi ventileeritud ja pea meeles, et õlised kaltsud võivad ise süttida!

Eterniit on asbesttsement ehk asbestikiududega sarrustatud tsementkivi. See sisaldab 10-20% asbesti. Asbest on mitmete kiuliste mineraalide ühine nimetus.

Asbesti sisaldavate materjalidega töötades satub ümbritsevasse keskkonda nõeljaid asbestikiudusid sisaldavat tolmu, mis oma füüsikalise olemuse tõttu ei sadestu, vaid jääb õhku hõljuma. Sissehingamisel kahjustavad kiud kopse nii mehaaniliselt kui ka keemiliselt. Asbest on tunnistatud kantserogeenseks aineks ja selle kasutamist on oluliselt piiratud.

Vana eterniitkatust ei ole seetõttu praktiliselt võimalik hooldada. Poorsele materjalile kinnituvad lisaks mustusele veel samblad ja samblikud, mille juurestiku kaudu satub plaati niiskus, mis põhjustab külmakahjustusi ja pindmist lagunemist. Määrdumise ja lagu-nemise eest kaitseks värvimine, kuid ilma eelneva puhastamiseta ei ole värvimine mõeldav. Mehaaniliselt kraapides või harjates, kuid ka survepesuga puhastades satub õhku sedavõrd palju asbestikiude, et neid meetodeid ei tohi eterniitkatuse puhastamiseks kasutada.

Eterniitkatust saab kasutada seni, kuni see on terve. Lekete avastamisel on aeg katus mõne muu materjali vastu välja vahetada. Eterniitplaadid tuleb ettevaatlikult katuselt maha võtta ja viia ohtlike ainete kogumispunkti.

Soojustuse peal olev õhuke krohvikiht akumuleerib vähe soojust. Öösel, kui krohvipinna temperatuur on õhutemperatuurist madalam, võib sellele tekkida  kondens. Niiskele ja poorsele krohvipinnale kinnitub hästi mustus, millel omakorda leiavad hea kasvukoha mitmesugused vetikad, samblad ja samblikud.

Heledate laikude taga on metallist klambrid, millega kinnitatakse soojustus seina külge. Klambrid juhivad soojust ja toimivad külmasildadena. Selle tulemusel on nendes punktides temperatuur ümbritsevast mõnevõrra kõrgem ja krohvi suhteline õhuniiskus madalam - krohv on seal soojem ja kuivem ning mustust kinnitub vähem.

Praegu on moes krohvist ja värvist puhastatud konstruktsioonid. Naturaalsete materjalidega püütakse taotleda romantilist sisekujundust ja toonitada loodussõbralikku suhtumist.

Krohvimiseks oli mitu põhjust: krohvi all sai kasutada madalama kvaliteediga materjali, palkseinad said soojemad ja tulepüsivamad. Lisaks sellele olid seinad nägusad ja kergesti hooldatavad.

Arvan, et  renoveerimisel ei peaks konstruktsioonide paljastamist seadma eesmärgiks. Sellega kaob ka osa hoone ajaloost. Krohv tuleks säilitada või sein uuesti krohvida.
 

Pappi saab kasutada nii seintel kui laes. Nii saab sileda aluspinna värvile või tapeedile. Seina katmiseks on vaja paksemat rullpappi. Papi kinnitamiseks ja naelte katmiseks on vaja õhemat pappi. Seda on tarvis kolmes erinevas laiuses ribadena. Naeltepapp on 4 cm laiune riba, mis murtakse kahekordseks ja asetatakse naelutamisel papi ja naelte vahele. Siis ei rebene papp üle naelapeade. Naelterea peale asetatakse 8-10 cm laiune kuivpapp, mis isoleerib naelapead liimipapist. Muidu võivad naelapead hakata roostetama ja see paistab papist läbi. Kõige peale liimitakse tapeediliimiga 16-20 cm laiune liimipapp. Papi kinnitamiseks on vaja lamedate peadega papinaelu.

Alustuseks tuleb lõigata kattepapp seina järgi paraja suurusega paanideks. Papp jääb sirgelt seinale, kui see eelnevalt märjaks teha. Paanid niisutatakse pihustades või pintsliga vett pritsides, keeratakse rulli ja pakitakse kile sisse. Paari tunni pärast on papp ühtlaselt niiske.

Selleks, et papp paigaldamise ajal ei kuivaks liiga  kiiresti, tuleb töötada jahedas ja tuuletõmbuseta ruumis.

Papi paigaldamisel kinnitatakse see kõigepealt ülaserva keskel ühe naelaga ja rihitakse paika. Seejärel naelutatakse nurkades ja mõne naelaga külgedel. Papp tuleb hoida pingul. Papi jätkamisel tehakse ca 10 cm ülekatted. Nüüd naelutatakse papi servad tihedalt (ca 5 cm vahedega) läbi naeltepapi. Ka naeltepapp tuleb enne niisutada. Liimipapp määritakse tapeediliimiga, selle keskele asetatakse kuivpapp ja mõlemad kattepapid kleebitakse koos naeltepapi peale.

 

Vanasti ehitati köetavate ruumide laed peenematest ümarpalkidest. Palkide vahed tihendati sambla ja saviga ning laepealne kaeti 10-15 sm paksuse liiva- või mullakihiga.

Laudadest hakati lagesid ehitama 19. sajandi lõpus. Levinud oli nn. poola laudis. See on kahekihiline laudkate, mille alumised lauad paiknevad üksteisest kindlal vahekaugusel ja ülemised katavad neid vahesid, tekitades korrapäraselt vöödilise pinna. Alumiste laudade servas võis olla lihtne höövliga lükatud profiil.

Jõukamates taludes ehitati nn. puhaslagesid. Pool- või täispunn-laudise lauad asetsesid üksteise kõrval ja servades võis samuti olla väike profiil.

Lagesid värviti vastavalt võimalustele. Kui värviti, siis ikka valgeks, sest nii peegeldus väikeste akendega ruumides valgust juurde. Kasutati peamiselt liimvärvi (kriit + vesi + liimaine) või linaõlivärvi.

Laudpõrandaid hakati kambritesse ehitama alles veidi rohkem kui sada aastat tagasi. Levinud olid nn. küürpõrandad – värvimata lauad küüriti tuhaleelise ja harjaga puhtaks.

Põrandaid ka õlitati ja värviti õlivärviga. Õli täidab puidu poorid ja mustus ei saa kinnituda, kuid takistab ka niiskusel materjalist läbi tungida. Seepärast tuleb enne õlitamist või õlivärviga värvimist kontrollida, kas põrandaalune on piisavalt kuiv. Kui lauad on tihedalt üksteise kõrval ja pragusid vähe, võivad lauad altpoolt mädanema hakata. Oht ei ole küll suur, kuid seda peab teadma.

Küür- või õlitatud põrandad on väga ilusad ja sobivad hästi vanasse miljöösse, kuid hiljem värvitud põrandalt on vana värvi väga raske eemaldada. Lihvides kaovad vana kulunud laudise kumerused ja põrand muutub liiga siledaks. Müügil on mitmesugused keemilised värvieemaldajad, kuid nende kasutamine on seotud riskidega. Neid vahendeid ei ole võimalik puidult jäägitult maha pesta ja nad hakkavad ka uue värvi või õli kallale.

Loe lisaks: K.Tihase, Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn, 1974

Puutõrval on puidu (ja ka raua!) kaitsevahendina väga pikk ajalugu. Tõrv imbub puitu ja kaitseb seda ilmastiku kulutava toime eest. Puutõrv on vett tõrjuv. Puuduseks on tundlikkus temperatuuri suhtes: kõrge temperatuuri juures muutub kleepuvaks. Kord tõrvatud pinda ei ole võimalik teiste värvide/viimistlusmaterjalidega üle värvida. Tõrv on ka kergesti süttiv ja seepärast peab tulega alati, ka tõrvamise ajal, olema ettevaatlik.

Pikapeale tekib kimmidele paks tõrvakiht, mis muudab katuse väga vastupidavaks.

Ühe liitri tõrvaga saab immutada ühe ruutmeetri tugevalt imenduvat pinda. Uuesti tõrvamisel 2-6 ruutmeetrit. Tõrvakiht peab vastu 5-20 aastat. Lõunapoolset katust tuleb tõrvata tihedamini.

Vedeldamiseks ei lisata mingeid lahusteid, vaid tõrvanõud kuumutatakse 30-50 kraadises veevannis. Tõrv ei kuiva tegelikult kunagi. Külmaga muutub tahkeks ja soojaga jälle kleepuvaks. Pintsleid puhastatakse tärpentiniga. Kätelt peaks tõrva maha saama võiga.


 

Palkmaja vundament toetub nurgakividele. Nende vahel olev müür ei ole kandev ja see kaitseb vaid külma, tuuletõmbuse ja loomakeste eest, kes maja alla varju tahavad pugeda. Kui nurgakivide vahelise müüri kivid on lahtised, siis ei maksa muretseda. Ahjude, korstnajala ja soemüüride all aga peab olema tugev ja stabiilne vundament.

Palkmaja seinad "mängivad" kogu aeg ilmastiku toimel (peamiselt niiskumine ja kuivamine). Palkmaja vundament ei ole reeglina rajatud allapoole maapinna külmumispiiri (külmumispiir on 1 meeter 20 sm maapinnast) ja seepärast "mängib" ka vundament külmakergituste tõttu. Nurgakivide vahel oleva müüriosa võiks laduda ilma mördita, sest nii liiguks vundament kõige vähem. Kui aga eelistatakse nö kinnist vundamenti, siis tuleb kasutada lubimörti, sest see on elastne ja laseb konstruktsioonidel liikuda. Tsementmört on jäik ja liikumiste tagajärjel tekivad praod vundamenti, tapeetidesse jne.

Loe lisaks:

Vana maja pragudest
K.Åkesson: Lubimört 1. Praktilisi juhiseid lubivärvi ja lubimördiga töötamiseks.

<<ARTIKLID