Majavamm  

Majavammi välimus

Kliki pilt suuremaks

Majavamm koosneb värvitutest, mikroskoopiliselt väikestest niidikestest. Need kasvavad otstest ja ühinedes on nad juba palja silmaga nähtavad. Kasvav seenekeha on valge vati sarnane. Aja jooksul tekib sellele kile või koorikutaoline kate ning moodustuvad viljakehad, mis eritavad pruuni pulbritaolist eosetolmu. Niidistik tiheneb 3 – 5 mm jämedusteks, mõnikord ka jämedamateks nöörideks. Eosed levivad tuule ja putukate abil või satuvad hoone konstruktsioonidesse koos uue puiduga. Eosed on idanemisvõimelised 5 - 6 aastat.

Majavammi kasvuks vajalikud tingimused

Seene kasvuks sobilik puidu niiskusesisaldus on 20 – 40% (õhukuiva puidu niiskusesisaldus on ca 18%). Kui puidu niiskusesisaldus on üle 55%, siis seen sureb, kuid alla 15% kasv ainult peatub. Majavamm võib üle elada mitmeaastased kuivad perioodid ja soodsate tingimuste tekkides jätkab hävitustööd täie hooga. Heade tingimuste juures võib kasvada 5 – 6 mm päevas. 

Arenguks sobilik temperatuur on +3 kuni  +25°C, kuid soodsaim temperatuur on +21°C. Seen talub isegi miinuskraade. Kasv peatub +28°C juures ja seen sureb, kui teda on vähemalt 15 minuti jooksul hoitud +35°C temperatuuril eeldusel, et seen on aktiivne ja mitte külmast või kuivusest tingitud puhkeseisundis. 

Ehitiste saneerimisel on kuumutamise meetod kulukas, kuid võimalik. Rootsis töödeldi  Gävle ajaloolise vanglahoone konstruktsioone pärast seene nähtava kahjustuse saneerimist kuuma õhuga ja tulemus on positiivne. Ettevõtmine maksis palju, kuid tasuks saadi ka kemikaalidest mürgitamata hoone.

Majavamm on võimeline ise oma arenguks vajalikke tingimusi looma.  Seene jaoks liialt märja puidu lagunedes eraldub vesi ja niimoodi hangib seen niiskust. Niidistik on võimeline transportima vett ka kuivadesse konstruktsioonidesse. Vesi tekib tilkadena puidu pinnale ja seepärast on seen saanud ka nimetuse "nuttev seen". Pideva niiskusallika kaugus niidistiku otstest võib olla 2 - 6 meetrit. Heade kasvutingimuste korral võib seen vallutada hoone kõik konstruktsioonid keldrist kuni pööninguni.

Puidu lagundamise käigus tekib oksaalhape ja selle neutraliseerimiseks vajab seen lupja. Seepärast esineb majaseen tihti ka müüritistes ja kasutab krohvis, betoonis, kivivillas, klaasvatis ning kergbetoonis olevat kaltsiumi. Seen sureb piirkonnas, kus lupja pole. 

Majavamm toitub peamiselt puidust (kuusk, mänd, pöök, tamm), kuid võib kahjustada kõiki tselluloosi sisaldavaid materjale - saepuruplaate, pappi ja tapeeti. Nakatunud puidul on pruunmädanikule sarnane välimus. Puit värvub pruuniks ja praguneb ristikiudu ca 5 sm vahedega kuubikujulisteks tükkideks. Puitkonstruktsioonid võivad kandevõime kaotada mõne kuuga.

Saneerimine

Majavammist vabanemiseks tuleb kõigepealt likvideerida liigniiskuse põhjus. Selleks võib olla katkine vihmaveetoru, mis suunab katuselt tuleva vee seina sisse, vale maapinna kalle ja vesi jookseb keldrisse, vahelaes olevate veetorude leke või neile tekkiv kondensvesi. Konstruktsioonid tuleb avada ja lasta tuulduda ning kuivada.

Saneerimise ajal tuleb kanda näo ees maski, sest seene eosed mõjuvad hingamisteedele ärritavalt.

Ruum tuleb koristada niiskust hoidvatest materjalidest ja vähemalt saneerimise ning kuivatamise ajaks täiesti tühjaks kolida. Lammutustööd tuleb teha äärmise ettevaatusega, sest eosed pudenevad igale poole ja uue nakkuse risk on alati suur. Nakatunud materjalid ei tohi uute asendusmaterjalidega kokku puutuda. Eosed võivad levida ka saneerija riietuse kaudu.

Seenest nakatunud puit tuleb alati eemaldada ja põletada. Kindluse mõttes peab puitosad eemaldama 60 – 70 sm silmaga nähtavast niidistikust kaugemal. Kasu on suurendusklaasist ja mikroskoobist. Kõiki konstruktsioone tuleb hoolega uurida. Kui nakatunud puit puutus kokku pinnasega, tuleb see 15-20 sm ulatuses eemaldada. Ka kivikonstruktsioonid tuleb üle vaadata ja saneerida. Seen võib peituda seinakrohvi taga. Kahjustatud müüritise vuugimört tuleb välja puhastada ja asendada nii sügavalt kui võimalik. Lokaalse kahjustusega kivikonstruktsioone on võimalik kuumutada infralambiga.

Enne asenduskonstruktsioonide paigaldamist tuleb saneeritud kohad ja kogu ruum tolmuimejaga puhastada. Eesmärgiks on õhku ja kahjustamata pindadele sattunud eosed kokku koguda. Tolmuimejal peab olema vastav filter, mis püüab kõik eosed kinni. Vastasel korral on tolmuimeja just eoste levitamisel abiks.

Pärast saneerimist peab olema võimalik konstruktsioone jälgida ja kontrollida üsna pika aja jooksul veendumaks, et majavamm on hävinud.

Kemikaalid

Keemiliste vahenditena soovitatakse majavammi saneerimisel kasutada booriühendeid sisaldavat preparaati Boracol. See on efektiivne vahend, kuid tervistkahjustav ja seepärast peab Boracoliga töötades väga rangelt kaitse-eeskirju järgima.

Ainult kemikaalidega mürgitades majavammist lahti ei saa. Tuleb luua seene kasvuks ebasoodsad tingimused – kuivad konstruktsioonid ja hea ventilatsioon. Nakatunud puit tuleb peaaegu alati asendada, sest konstruktsioonid võivad olla tugevuse kaotanud.

Šotimaal katsetatakse majavammi vastu bioloogilisi meetodeid. Nakkuskoldesse istutatakse üks teine seen, mis majavammi ära sööb.

Majavammi saab vältida

Kõige tõhusam meetod majavammi ja ka teiste mädanikseente vältimiseks on ehituse pidev hooldamine ja niiskuskahjustustest hoidumine. Kui eosed on siiski sobiliku kasvukoha leidnud, siis järjekindel ja tähelepanelik konstruktsioonide kontrollimine aitab kahjustuse kiiresti avastada. Mida suuremaks on kahjustus arenenud, seda keerulisem ja kulukam on selle kõrvaldamine.

Lea Stroh
02.01.2002

<<ARTIKLID