Mõtteid Karlova teemaplaneeringuga seoses

Kultuuripärand on hästi kaitstud, kui selle sisu on teada-tuntud ja koda-nike poolt hinnatud. Selle saavutamiseks tuleb väärtusi arusaadavalt sel-gitada ja motiveerida, samuti õpetada neid õigesti hooldama. Kultuuripä-randil, mille väärtust ja säilitamise motiivi kodanikud ei mõista, on vähe lootust ellu jääda.

Väärtustest ja hinnangutest

Kõigil hooneil on kultuurilooline väärtus. Mõnedel on see suurem, teistel väiksem, kuid ükski pole väärtuseta. Väärtuse saab jagada komponenti-deks, nagu näiteks autentsus - teatud ajastule iseloomulik ja seda esin-dav, kunstiline tase, isikuajalooline seos, side sotsiaal- või ühiskonnaaja-looga, tehnikaajalugu kajastav, arhitektooniline väärtus, sümboliväärtus jne. Igale komponendile saab anda oma sisu ja definitsiooni, mis kokku lii-detuna moodustavad paiga kultuuriloo. Väärtushinnangud võivad aja jooksul muutuda, mis on ka loomulik. Seepärast tuleb igat otsust põhja-likult kaaluda, luua süsteem, mis väldiks mõtlematuid kadusid ja kindlus-taks ajaloolise järjepidevuse. 

Vaadeldava objekti saab omakorda jagada osadeks, nagu näiteks krunt, elamu, kõrvalhoone, aed jne. Kuna kõik objektid on seotud oma tekkimise ajaga, võib neid ka liigitada kronoloogilistesse gruppidesse. Näiteks võiks pakkuda perioodid enne 1918.aastat, vabariigi aeg, sõja-aastad, nõuko-gude aeg, iseseisvumise aeg. Ajaloos tuleb aktsepteerida järjepidevust ja seetõttu on kõik ajaetapid võrdselt huvitavad.

Vahet tuleb teha objekti omaväärtusel ja selle väärtusel seoses ümbrit-seva miljööga. Ühel hoonel võib olla suur sotsiaal- või ühiskonnaajalooline väärtus, kuid oma välimuse tõttu avaldada negatiivset mõju ümbritseva miljöö ühtsusele. Võtame näiteks nõukogude ajal tekkinud plekist garaa-žid. Need võivad näida häirivate parasiithoonetena, kuid kahtlemata pee-geldab garaažide ilmumine mingit etappi või muutust ühiskonnas ja nende massilise teisaldamisega rebiksime välja osa oma kultuuriloost. Pealegi on neil praegugi mingi materiaalne väärtus ja kasutus, mida alternatiivi pak-kumata ei oleks mõistlik hävitada. Neid on vaja samamoodi nagu nõuko-gude ajal ehitatud pesukööke ja puukuure, milleta Karlova poleks Karlova. Ka väärtustega seonduvaid konflikte tuleb kirjeldada, defineerida ja kaa-luda.

Uutest hoonetest ja sobivatest lahendustest

Ühe ajalooliselt kujunenud elupiirkonna terviklikkuse säilitamine ei tohi olla takistuseks kaasaegsete hoonete rajamisele. Uute hoonete ehitamisel ei pea ka kasutama piirkonna hoonete rajamisperioodist pärinevaid lahen-dusi. Sellega võtaksime oma ajalt õiguse luua ehituslugu ja seisataksime näiliselt ning võltsilt järjepidevusliku arengu. Areng peab toimuma, kuid seejuures tuleb lähtuda olemasolevatest seostest, proportsioonidest, vormidest, mahtude vahekordadest ja skaalast, samuti traditsioonilistest materjalidest ja võtetest. Selleks, et tekiks arusaamine ja austus olemas-oleva hoonestuse suhtes, tuleb tundma õppida nende väärtusi ja säilita-mise motiive ning mõista seost üldise kultuurilooga. Kui arhitekte hakatak-se originaalsust taotlevate kunstnike asemel koolitama harmoonilise elu-miljöö kujundajaiks, alles siis on mõtet loota, et hakkame saame ajaloolis-se keskkonda sobivaid arhitektuurilisi lahendusi.

Traditsioonilistest materjalidest, tunnetusest ja metoodikast

Traditsiooniliste materjalide puhul on oluline toonitada, et neid tuleb ka-sutada ka traditsioonilistes konstruktsioonides. Näiteks on klaas küll tra-ditsiooniline materjal, kuid traditsiooniliselt mitte seinamaterjal. Samuti tuleb vahet teha olemasolevate vanade (algsete) ja tänapäevaste nn traditsiooniliste materjalide vahel. Traditsioonilistest materjalidest rääki-des mõtleme enne ehituse industrialiseerimist kasutusel olnud materjale, mis nõudsid valdavalt käsitööd. Tänapäeval toodetakse ja töödeldakse neid enamjaolt tööstuslikult ja seepärast on raske hoonete kulunud de-taile vahetades saada sarnase välimuse ja omadustega materjale.

Paikkonna ehitustraditsioonid lähtusid kohapeal saada olnud loodusvara-dest ehk kasutati ja vormiti seda, mis oli lähedal ning kergesti kättesaa-dav. Nüüd tulevad materjalid igast maailma otsast ja nendega koos ka võõraste maade ehitustraditsioonid.

Selleks, et meie ehituspärand ei moonduks globaalseks rosoljeks, peame teadma, mis väärtused meil on ja missuguste materjalidega neid tuleb hooldada. Pole mõtet süüdistada lagunema lastud hoonete omanikke, et nad ei tunneta oma piirkonna hoonete ajaloolist väärtust ja on remontide käigus hävitanud märkimisväärse osa kultuuripärandist. Paraku ei ole riik neis seda tunnetust kasvatanud, ega teinud midagi olulist ka selleks, et kohalik kvaliteetne remondi- ja hooldustöödeks vajalik ehitusmaterjal oleks kergesti kättesaadav. Rääkimata metoodilistest juhenditest, mis õpetaks materjale ja konstruktsioone õigesti käsitlema. Ükski majaomanik ei riku oma kinnisvara sihilikult!

Eeskirjadest, ohtudest ja vajadustest

Selge on see, et kui ühe piirkonna miljööd on otsustatud säilitada, siis tuleb seda kaitsta. Alustuseks tuleb piirkonna kõik väärtused välja selgi-tada (inventeerida), motiveerida ja süstematiseerida. Sest kuidas me muidu teame, mida kaitsta ja kuidas neid väärusi hooldada. Igat objekti tuleb käsitleda vastavalt selle tuvastatud väärtus(t)ele. Üldised ettekir-jutused detailidele (näiteks: kasutada laia voodrilauda või korstnad ehi-tada punastest tellistest) võivad põhjustada olukordi, kus mõni hoone saab detailid, mida sellel pole kunagi olnud. Sisulisi väärtusi tundmata on oht, et välise korrastamise tuhinas hävib või moondub mõni teine süga-vam ja kultuurilooliselt ehk olulisemgi väärtus. Mõtlema peab ka sellele, et aja jooksul tekkinud muudatused hoone konstruktsioonides ja detailides on selle ajaloolise arengu lahutamatu osa ja neid tuleb samuti nii objekti enda kui ka seda ümbritseva miljöö suhtes kaaluda.

Miljööväärtus on üks paljudest kultuuriloolise väärtuse komponentidest, ehkki seda ei saa iseseisvalt kasutada. Elamusel peab olema substants – sisu, millel on tõepõhi all. Kui sisu pole teadvustatud, siis ongi see ainult elamus, võib-olla tähtis ja asendamatu, kuid millel puudub sügavam seos kultuuripärandiga. Kui puudub tõepära ja autentsus ning elamuse saaja avastab võltsingu, tekib loodetud positiivse elamuse asemel pettumus.

Rahvas – kaasa arvatud ametnikud ja eeskirjade koostajad – vajab roh-kem teadmisi meid ümbritsevast kultuurimiljööst. Käskude ja keeldudega ei ole võimalik kedagi sundida oma kultuuripärandit hoidma. Kui me õpime neid väärtusi nägema ja oskame nende eest ka hoolitseda, siis oskame ka end oma ajas paremini mõista.