Kõik  peaks  saama  kultuurkihti  nuusutada

Kihid maa sees sisaldavad infot, kuidas see koht on ajalooliselt arenenud ja loodus ning inimene seda kujundanud. Inimtegevusega seoses tekkinud kihistusi nimetatakse kultuurkihiks. Eriti tähelepanuväärne on seal must rasvane kiht, mis lõhnab spetsiifiliselt kõdu ja huumuse järele. See on kindel märk, et inimene on siin teatud aja jooksul tallanud ja üht-teist maha pillanud. Arheoloogidele on see meeli erutav lõhn, sest selles kihis on tavaliselt ka palju leide.

Leidude abil saab otsustada, kuidas meie eelkäijad on selles maastikus elanud ja arenenud. See on väärtuslik ja oluline teave, mis lihtsalt ei tohi kaduma minna.

Kultuurkihtide väljakaevamine ja uurimine ei ole tavaliselt eesmärgiks omaette. Vastupidi, neid püütakse ka tulevikule säilitada ja seepärast on teadaolevalt väärtuslike kihtidega piirkonnad (näiteks vanad asulakohad ja linnasüdamed) kuulutatud kaitsealadeks. Siin võib kaevetöid teha vaid loa alusel ja arheoloogide tähelepanu all.

Ehitus- ja muude kaevamistööde käigus võib aga kultuurkiht mujalgi avalikuks tulla. Muinsuskaitseseaduse järgi tuleb siis kaevetööd kohe peatada ja leiust Muinsuskaitseametile ning kohalikule omavalitsusele teatada. Kuid kui paljudel on piisavalt teadmisi ja kogemusi, et oskaks väärtuslikud kultuurkihid kohe ära tunda?

Ajakirjanduses on sagedased teated kultuurikihi hävimisest. See võib juhtuda teadlikult ja luba küsimata või teadmatusest ja kogemata. Mõnikord määratakse trahvid ja kahjutasu. Hiljutine Lihulasse basseini kaevamise lugu tõestas, et isegi muinsuskaitse eeskirjade koostaja ei oska praktikas kultuurkihi tähtsust ja väärtust hinnata, mis siis veel võhikutest rääkida. Seaduse karmistamine ja trahvimäära tõstmine siin ei aita.

Lahendus on selgitustöös. Arheoloogid peaksid rahva asjasse pühendama, kaevamiste ajal väravad lahti tegema ja huvilised ajaloole lähemale kutsuma. Organiseeritult ja asjatundjate saatel saaksid kõik soovijad näha ja teada, mida arheoloogid on leidnud ja mida nende töö endast kujutab. Ükski detail ei tohi tähtsusetuks jääda ega ükski küsimus vastamiseks rumalana tunduda. Objektil viibimist keelavad sildid tuleb asendada infotahvlitega. 

Praegu levib informatsioon enamjaolt ajakirjanike suva ja tõlgenduste kaudu. Tööde aruanded rändavad arhiividesse ja ajalugu vajub jälle unustuse hõlma.

Selgitustööd on tehtud, kuid tavaks ei ole see saanud, sest ettevõtmist peetakse tülikaks ja kulukaks. Kui hästi järele mõelda, siis võib omavoliliste kaevajate ja kultuurkihi hävitajate (teadlikult või kogemata) jahtimine ning karistamine tülikam ja kulukamgi tulla. Ebameeldiv on see igal juhul ja ajalooline informatsioon on ka pöördumatult kadunud. Raha eest seda tagasi ei saa.

Kes kordki on kultuurkihti oma silmaga näinud ja teab, mida see tähendab, oskab selle ka mujal ära tunda. Kogetud sõbralik ja huvitav kontakt arheoloogidega soodustab seda kindlasti. Rahvas tahab oma ajalugu teada ja mida rohkem teatakse, seda paremini osatakse ka tähele panna ja väärtustada. 

Praegu on mitmel pool Eestis arheoloogid tööhoos ja seal lõhnab kultuurkihi järele. Kas seda ka lähemalt nuusutama lubatakse?

Lea Stroh
20.08.2001

<<ARTIKLID