|
On
selge, et kultuuripärand iseseisvalt ajale vastu ei pea.
Kultuuripärandit peab hooldama ja, arvestades praegust tegelikku
olukorda, vajab see isegi kiirabi. Lisaks muuseumidesse kogutud
pärandile, on kaitse alla võetud kokku veidi üle 26 tuhande objekti.
Need on üldisest kultuuriloolisest taustast välja valitud (eraldatud)
kultuurimälestised, millest pooled on kunstimälestised, 12 kaitseala ja
ülejäänud ajaloo-, arheoloogia-, arhitektuuri- ja tehnikamälestised.
Vaja on tegutseda, kuid jõud ei käi üle. Meeleheitlikult pingutatakse
ja püütakse teha nägu, et kultuuripärandi kaitsmine edeneb, kuid samas
teavad kõik, et kaitse all olevad objektid lagunevad või neid koheldakse
nii, et kultuurilooline väärtus hävib. Rääkimata ülejäänud
kultuuripärandist, mida pole veel jõutud või märgatud kaitse alla võtta.
Puudused toodi välja hiljutises Riigikontrolli auditis. Neid on
piisavalt palju, et taibata muinsuskaitsesüsteemi ebaefektiivsust ja
tajuda kultuuripärandi hävimise ohtu. Vaatamata entusiasmile, ei suuda
personal tööülesannetega hakkama saada, sest neid lihtsalt ei jätku
kõige vajalikuga tegelema ja raha ei jätku kõige vajalikuga
tegelemiseks. Mida tuleks teha, et töö edeneks?
Mis on muinsuskaitse ülesanne?
Tihti kasutatakse väljendit „muinsuskaitse huvid“. Kas muinsuskaitsel
saavad olla erahuvid, või on selle ülesandeks kaitsta ühte ühiskondlikku
huvi - kultuuripärandit, mis puudutab meid kõiki ja mis on oluline kogu
ühiskonnale? Kui tihti või kas üldse on seda ühiskondlikku huvi
sõnastatud ja selle sisu selgitatud?
Muinsuskaitse ülesanne on tegutseda selle nimel, et ahel mineviku,
oleviku ja tuleviku vahel ei katkeks, et järjepidevus säiliks. Kuid seda
on raske mõista seni, kuni tegutsetakse „muinsuskaitse huvides“ ja ei
selgitata ettevõtmiste tegelikke motiive.
Väljend „on väärtuslik ja tuleb säilitada“ on samuti kõigile tuttav.
Mida see tähendab? Paljud mälestiseks valitud objektid on registrisse
sattunud ilma, et nende väärtusi oleks kirjeldatud või põhjendatud.
Sellisel juhul on see vaid tühi silt, mis tekitab ainult probleeme.
Väärtusi mõistetakse erinevalt. Selleks, et neist ühte moodi aru saada,
tuleb sisus kokku leppida. Kui tegelikku väärtust ei teata, on oht, et
väärtus läheb kaitsmise, säilitamise või remondi käigus kaduma.
Säilitamise motiiv ei olegi ju ainult millegi väärtuses, vaid selles,
missugust osa mälestis või nähtus järjepidevuse ahelas mängib ja millest
me jääme ilma, kui see hävib.
Ametlik kultuuripärandi säilitamisega seotud tegevus on rajatud sellele,
et üldsus ei tea, millega on tegemist ja ei oska kultuuripärandit omal
käel hooldada. Samas ei toetata kodanikke, vaid kontrollitakse,
selgituste asemel esitatakse nõudmisi ja keeruliseks aetud seadusandlus
annab võimalusi eksimuste korral karistada. Tööülesandeid ja otsuseid ei
juleta delegeerida allapoole, ei anta juhiseid, kuidas ülesandega
allpool hakkama saada. Üha enam detailiküsimusi satub
keskaparaadi väheste otsustajate
kätte, kel pole kõigeks aega ega arusaamist. Tegevus toimub kinniste
uste taga ja üldsusega suheldakse ajakirjanike või avalike suhete
nõunike kaudu.
Tulemuseks on aeglane ja ebaefektiivne asjaajamine, konfliktid ning
vastastikune usaldamatus. Kodanikke ja mälestiste omanikke
nähakse vaenlastena, keda ei tohi usaldada - neid peabki kontrollima,
sundima ja karistama. Nii see paraku on, sest põhimääruse järgi on
Muinsuskaitseameti eesmärk juhtida muinsuskaitsealast tegevust, teostada
riiklikku järelevalvet ja kohaldada riiklikku sundi.
Muinsuskaitseametnike seadus
Muinsuskaitseseadust lugedes tundub, et see ei olegi kultuuripärandi
kaitse seadus, vaid muinsuskaitseametnike seadus, mis annab neile
vahendid kodanike sundimiseks ja kontrollimiseks. Sama lugu on ka
ehitusseadusega, kus hoonestusele ja elumiljööle esitatavate nõuete
asemel on kirjas hoopis bürokraatia rakendamise kord.
Alles see oli, kui muinsuskaitseseadust muudeti. Varsti tullakse välja
uue ettepanekuga. Tõenäoliselt hakkabki neid tihti tulema, sest seadus
on ülemäära detailne ja jäik ning iga muudatus tegevuses tingib ka
muudatuse seaduses. Muudetakse seni, kuni süsteem jookseb kinni ja siis
tuleb kõigega otsast alustada. Mõistlikum oleks seadusesse kirjutada
üldisemad eesmärgid ja suunad ning konkreetne tegevus reguleerida
määrustega. Sellisel juhul oleks lihtsam tegevust korrigeerida ja üldisi
eesmärke teiste füüsilist miljööd reguleerivate seadustega siduda.
Meeldiv elamus oli üle hulga aja lugeda ENSV seadust ajaloo- ja
kultuurimälestiste kaitse ja kasutamise kohta. Selles oli kirjeldatud
tegevuse eesmärke ja isegi lause Hoolitsus ajaloo- ja
kultuurimälestiste säilimise eest on NSV Liidu kodanike kohus ja
kohustus tundus asjalik ja omal kohal olema. Tõenäoliselt pole
kellelgi midagi selle vastu, et need sõnad ka Eesti Vabariigi
põhiseadusesse sobitatakse, kuid kas sellest praeguse süsteemi juures ka
praktilist kasu tuleb, on küsitav.
Lugupidamatus ja seaduserikkumine
Muinsuskaitsest kirjutatakse tavaliselt mõne skandaaliga seoses ja
enamasti jääb õhku ametnike etteheide, et kultuuripärandit ei
väärtustata. Kes peaks kultuuripärandit väärtustama ja kuidas see käib?
Tundub, et väärtustamine on see, kui millestki hakatakse lugu pidama –
lihtsalt seepärast, et nii peab. Sunniga ja vägisi seda kindlasti ei
saavuta.
Väärtustamine on pärandile väärtuse andmine, mida saab teha ainult
kultuuripärandit teaduslikult uurides, analüüsides, süstematiseerides ja
teadvustades. Mingil määral teevad seda tänuväärset tööd muuseumid, kuid
nemad tegelevad siiski oma kitsamate valdkondadega. Muinsuskaitseamet
juhib, valvab ja karistab. Selgub, et ei olegi institutsiooni, kes
väärtustamisega tegeleks. Kui kultuuripärandi väärtusi ei ole kindlaks
määratud, siis polegi, millest lugu pidada.
Kultuuripärandiga seoses kuuleb tihti ka, et eestlane ei ole
seadusekuulelik. Kadestatakse rootslasi, kes on lisaks ka veel rikkad.
Kõik on suhteline. Kui üks rootsi hoone kuulutatakse ehitusmälestiseks,
siis annab riik omanikule kogu informatsiooni selle ajaloo ja väärtuste
kohta ning konkreetsed metoodilised juhendid väärtuste hooldamiseks.
Kaitse-eeskiri koostatakse koos omanikuga ja talle ei panda suuremaid
kohustusi, kui see, mis on hädavajalik kultuuriväärtuse säilimiseks. Kui
kulutused on suuremad, siis need kompenseeritakse. Väärtusi hoitakse,
sest nende tähendust mõistetakse. Pealegi on see oma varandus, mida on
mõistlik õigesti hooldada. Hooletu suhtumise ja oskamatu töö jaoks
riigil raha ei ole.
Meil
on palju mälestise omanikke, kellele pole teatatudki, et hoone on kaitse
alla võetud. Tavalisem on, et omanikud ei tea, milles väärtus seisneb ja
kuidas seda säilitada. Sellisel juhul on raske ka seadust täita.
Keegi ei taha oma varandust meelega rikkuda. Lagunenud hooneid püütakse
korrastada parimal viisil. Ometi on paaril viimasel aastakümnel tehtud
massiliselt vigu, mis vaesustavad kultuurimiljööd ja põhjustavad ka
suuri kulutusi nõudvaid ehitustehnilisi probleeme. Riik ei ole pidanud
vajalikuks majaomanikke nõustada ja suunata, vaid jätnud selle
turumajanduse mängumaaks.
Mälestise omaniku
kohustused
Seaduse järgi vastutab omanik mälestise säilimise eest ja on kohustatud
seda hooldama. Nõus, kuid ainult siis, kui ta teab, mis on väärtuslik ja
kuidas seda peab hooldama. Mida hooldamine tähendab, pole seaduses
seletatud. Siiski ei tohi omanik ise midagi teha, sest igasugune tegevus
nõuab tegevusluba, mille saamiseks peab olema vastav eriharidus ja
töökogemus. Mälestise omanikel seda tavaliselt ei ole. Järelikult tuleb
kõik tööd osta. Alustada tuleb muinsuskaitse eritingimustest, mis peavad
sisaldama mälestise ajaloolist ülevaadet, kirjeldust, dateeringuid,
tehnilise seisukorra hinnangut, väärtushinnanguid mälestise osadele,
konstruktsioonidele ja detailidele. Kooskõlastatud eritingimuste põhjal
saab tellida remondi- ja hooldustööde projekte, mis tuleb samuti
kooskõlastada.
Seega on mälestise omanik saanud varjatud kujul veel ühe kohustuse –
hankida ja maksta kinni informatsioon, mille peaks riik talle mälestise
kaitsekohustuse teatise kaudu tasuta andma. Nende dokumentide koostamine
ja kätteandmine on ülemäära kaua veninud. Üheks põhjuseks on
muinsuskaitseametnike suur töökoormus ja teiseks ebakompetentsus.
Mälestiste hooldamine nõuab väga mitme eriala teadmisi. Peamiselt
ajaloolase haridusega ametnikud ei valda ehitustehnilisi probleeme ja ei
ole pädevad hooldustööde programme koostama. Seepärast nõutaksegi
eritingimusi ja projekte, sest teiste arvamusi ja ettepanekuid on kergem
hinnata. Kollektiivne otsustamine venitab asjaajamist ja ei garanteeri
veel sisu kvaliteeti.
Tegelikult on veel üks kohustus – järelevalve. Igasuguseid ehitustöid
võib mälestisel teha ainult erialaspetsialisti muinsuskaitselise
järelevalve all. Ka see töö tuleb omanikul kinni maksta, ehkki
Muinsuskaitseameti üks põhiülesannetest on just riikliku järelevalve
teostamine.
Teadmiste defitsiit
Meil
on palju vanu maju, mida on ehitanud inimesed, kes ei osanud lugeda ega
kirjutada. Kas pole kummaline, et tänase harituse juures ei usaldata
omanikke neid isegi hooldama? Tõsi, peremees ollakse taas lühikest aega
ja kogemused puuduvad, kuid keegi pole nii rumal, et ei suudaks õppida.
Kaua hooldamata olnud majade remontimine nõuab palju aega ja raha. Tuleb
ka kiirustada, sest kahjustuste arenedes muutub töö iga päevaga
kallimaks. Mälestiste puhul peaks aega ja raha eriti hindama, kuid riik
on peale sundinud venitamise ja kulutamise taktika.
Tegevuslubade nõue teeb töö mõistagi mitmeid kordi kallimaks. Mälestise
omanikud teavad, kui raske on leida head projekteerijat või ehitajat.
Nad teavad ka, mis tunne on, kui kõigi kooskõlastustega projekt ikkagi
kõlbmatuks osutub või kui tegevuslubadega ehitajad töö ära narrivad.
Tegevusloa olemasolu ei tee veel meistriks. Nad teavad sedagi, et kui
seadusega pandud kohustusi ei täida, siis võidakse karistada.
Renoveerimis- ja restaureerimisalaste teadmiste ja kogemuste puudus on
üldine. Seda kogevad ka projekteerijad ja ehitajad. Nõukogudeaegsed
meetodid ei sobi enam tänapäeva, aga uute hankimine polegi nii kerge.
Ettevõtetel kulub enesetäienduseks palju aega ja raha. Enamasti saadakse
niisama hakkama, sest konkurents puudub ja kvaliteedinõudedki pole kuigi
kõrged. Teadmistest ja oskustest sõltub aga kultuuripärandi säilimine.
Parimal juhul on tegemist niigi napi raha raiskamisega, halvimal juhul
mälestise rikkumisega.
Oletatav vana
Meie
kultuuripärand on aegade jooksul üsna kõvasti räsida saanud. Võib isegi
öelda, et järjepidevus on katkenud. Suur osa hävis sõjas ja nõukogude
okupatsiooni ajal. Ehkki nõukogude ajal loodu on ka osa meie saatusest
ja pärandist, oleme selle mõtlematult minema pildunud. Asemele tuleb
globaalne ja isikupäratu rosolje.
Taasiseseisvunud Eestis ei tekkinud muinsuskaitse tühjale kohale.
Nõukogude ajal tegelesid kultuuripärandiga riiklikud institutsioonid,
millede materjalid ja kogemused võeti üle, kuid tegevus ise läks
eraettevõtjate kätte. Sellega seoses jäi kultuuripärandi sisuline
uurimine ja süstematiseerimine tahaplaanile. Praegu tellib
Muinsuskaitseamet mitmed temaatilisi valdkonnauuringud, kuid need ei
kata kaugeltki kõiki uurimist vajavaid teemasid. Lagunenud hoonete puhul
on ulatuslikumad remondid möödapääsmatud, tihti taastatakse sellega
seoses ka varasemaid olukordi. Rekonstruktsioon iseenesest on ajaloo
muutmine, kuid ajaloolist tausta- ja detailiinfot tundmata võivad
mälestised saada konstruktsioonid ja detailid, mida neil pole kunagi
olnud, või mis ei ole piirkonna traditsioonidele omased. Need on vaid
kellegi oletused ja väljamõeldised, mis teevad kultuuriväärtusest
võltsingu.
Eesmärk ja suhtumine
Pole
kahtlust, et kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmisega seotud
tegevusele tuleb leida uus suund. Muinsuskaitse Ümarlaud on pööramisega
juba alustanud. Samuti on Kultuuriministeerium algatanud tegevuse
põhjaliku analüüsi, mille põhjal peaks valmima pikaajaline arengukava.
Valdkond sisaldab palju erinevaid probleeme, nende kokkusobitamine ja
süsteemiks seadmine on väga keeruline. Alustada tuleb üsna kaugelt –
ideoloogia loomisega. See eeldab, et väärtustamise, säilitamise,
hooldamise ja kasutamise põhimõtteid arutatakse ka üldsusega.
Uue
tegevussuuna määramisel on oluline, et kõigepealt leitakse vastused
sisulistele küsimustele mida ja milleks säilitada ning seejärel
meetodid tegevuse praktiliseks korraldamiseks.
Kultuuripärand puudutab meid kõiki ja seepärast ei saa sellega tegelda
ainult kitsas ametkond või säilitamise kohustust panna vähestele
kodanikele. Kultuuripärandi kaitsmine ja hooldamine on rahvuslik
ülesanne – vastutus lasub kõigil. Kuid see on võimalik ainult siis, kui
eesmärgid on kõigile ühtemoodi arusaadavad ning tegevuses valitseb
vastastikune usaldus. Võtmesõnadeks olgu selgitamine ja nõustamine.
Kodanikud ja mälestiste omanikud ei ohusta kultuuripärandit, vaid on
peamine jõud selle hooldamisel, eriti
majanduskriisi olukorras.
Lea Täheväli Stroh
Avaldatud ajalehes "Sirp"
20.03.2009
|
