| |
Majad üksteise kõrval, tänavad nende
juurde pääsemiseks - see on linn. Õigemini, oli.
Mida rohkem on tänaval autosid, seda vähem
on see tänav ja lõpuks saab tänavast magistraal, millel autod
kihutavad majadest mööda. Uusi magistraale rajades ja olemasolevaid
laiendades lammutatakse sedavõrd, et linn, mida need magistraalid
peaksid teenima, lakkab lõpuks olemast - lahustub magistraalideks.
Maanteed on linnast linna ja külast külla
liikumiseks. Õigemini, olid.
Nüüd on magistraalid ja masinad
kihutavad linnadest ja küladest mööda. Põldudele ehitatakse tohutud
trampliinid, et poole tee pealt spurtija kihutajat segama ei saaks.
Elu muutub ja jälle on tulemas uued
tuuled. Nüüd rajatakse linna keskele magistraale, mis ei vii autosid
majadest mööda, vaid otse treppi! Nii laiad, et mitu masinat mahub kõrvuti
kihutama. Ja ruumi jätkub, sest nii saab samaaegselt lahti ka
agulilobudikest, kus issand jumal! isegi kitsed elavad. Ka mõnele
lagunevale kultuuriväärtusele saab otsa peale teha, sest nende
nimekiri on niigi pikk.
Autoühiskond on suure kriisi
kammitsais. Ühelt poolt pigistab autode rohkus ja autoliikluse ületähtsustamine,
teiselt poolt ühistranspordi alatähtsustamine. Tohutud investeeringud
tehakse osutades aja nõudele ja moodsa inimese vajadustele. Justkui see
oleks saatuse poolt ette määratud ja mitte selle moodsa inimese enda
poolt. Selle vastu tuleb midagi ette võtta! Õhkamine, et aeg on
niisugune, ei aita.
Autoliiklust saab ohjeldada, kui seda
õpitakse nägema inimese teenistuses, mitte vastupidi. Paraku püüavad
poliitilised ja majanduslikud võimumehed just seda vastupidist
edendada. Nad annavad autoliiklusele suured eelised, makstes (laenates või
lunides) meeletuid summasid magistraalide ehitamiseks, mida hakatakse
tasuta kasutama. Samas nõuavad nad, et raudtee end ise ära majandaks.
Nad ehitavad ühiskonna nii, et auto muutub hädavajalikuks igapäevast
elu korraldades. Nad annavad eelise parkimismajadele ja -platsidele ning
bensiinijaamadele linnasüdametes, kuhu inimesed võiksid endale
kortereid ehitada. Nad lasevad autod igale poole oma heitgaasidega õhku
rikkuma ja kõndijate maad vallutama. Nõrgemad on juba alla andnud - väikelapsed
on linnapildist kadunud.
Vanasti olid tänavad inimeste jaoks.
Seal kõnniti, istuti, seisti, vesteldi, töötati, vahest isegi
valmistati toitu. Kõndijad läksid sihtpunktini kõige otsemat teed mööda
ja nad ei pidanud tänava ületamiseks kelleltki luba küsima. Tänavaruumi
jagati sõbralikult hobuste ja kärudega.
Autode tulekuga kadus kogu idüll. Kõndijad
kaotasid õiguse tänavale. Nad suruti majade seinte äärde ja pidid
teed andma eluohtlikele liiklevatele masinatele. Kõndija võis nüüd
üle tänava minna vaid selleks ette nähtud kohas ja see ei olnud
teadagi alati otsetee. Pealegi pidi ta tänava ületamiseks luba või märguannet
ootama.
Kõndija muutus teise sordi inimeseks,
kes pidi teed andma autos istuvale ja autoga liiklevale parema sordi
inimesele - autoomanikule. Kõndijat hakati kõnetama kõikvõimalike sõnadega,
kui ta ei käitunud tänaval nii, nagu need parema sordi inimesed
tahtsid. Ka politsei võis talle määrata karistuse, nagu mõnele
vargale või muule kurjategijale.
Asi on läinud aina hullemaks nende
punaste ja roheliste tuledega ning igat sorti liiklusmärkidega, mida ka
kõndijad peavad oma naha hoidmiseks selgeks õppima. Vähe sellest, ka
kõndijat on hakatud liiklejaks nimetama.
Mõelda vaid! Kunagi oli ainult üks
auto ja vaata, kui palju neid nüüdseks on saanud! Justkui vähkkasvaja,
mis on kontrollimatult vohama hakanud. See on arenenud tohutuks masinavärgiks,
mille taga on kummiistandused, liiklusmärgid, kiirteed, bensiinijaamad,
autokalmistud, juhiload, autotehased, viaduktid, garaažid,
naftamaardlad, liikluseeskirjad, autoteenindused, tagavaraosad,
parkimismajad, autopesulad, happevihmad, rikutud linnad, mürgised
heitgaasid, liiklusõnnetused, invaliidid, laibad…
Lea Stroh
24.02.2000
|
|
