Kirjuta oma ajalugu ise,
muidu teeb seda keegi teine!
 

Praegusel uudiste ajastul oleme informatsiooniga üle ujutatud, kuid see ei tähenda, et meie teadmised seetõttu suurenevad. Pidev uute sõnumite vool raskendab mõista ja jälgida ajaloo kulgu, kuhu need sündmused kuuluvad. Pikemas perspektiivis oluline mattub päevasündmuste kära alla.

Informatsiooni, uudiste ja reklaami rohkus jätab mulje, et elu kulgeb kiiremini kui varem, et ajaloo tempo on tõusnud. Loomulikult ei ole see nii. Meie päevad ja aastad on sama pikad kui varasematel põlvkondadel. Me elame kauem ja üha rohkem inimesi elab nii vanaks, et saavad mõõta oma elu pikkust sajandiga.

Tänapäeva uudiste edastamisel toonitatakse sageli vapustavaid ja vägivaldseid sündmusi. See mõjutab meie tegelikkuse tajumist, me tunneme end üha rohkem võõrana ümbruses, mida kujutatakse ohtliku ja valusana. Ajalookirjutajad võivad olla mõjutatud võimukandjatest, kes tellivad neile meelepärase sündmuste tõlgenduse. Seda olem kõik ise kogenud.

Tavalised inimesed? Kui palju me teame nende elust ja toimetustest? Need, kes on ehitanud ühiskonda ja ajalugu ning lõid kultuuripärandi, olid tavalised inimesed oma igapäevaaskeldustega. Nagu me kõik.

Me peame tundma oma ajalugu! Selleks, et mõista meid ümbritsevat kultuurimiljööd ja seda oskuslikult ning tulusalt kasutada.

Meie kultuuripärand koosneb paljudest kildudest, kuid kokku moodustab see mosaiigi, mille kõik osad on võrdselt olulised ja vajalikud tervikliku pildi saamiseks. Ühtegi neist ei saa kõrvale sokutada või olematuks teha vaid seepärast, et killu värv häirib või ei meeldi. Ka pilt tervikuna võib tunduda ebameeldiv, kuid me peame seda aktsepteerima, sest see on meie saatus.

Ühe rahvuse ajaloo perspektiivis on 500 aastat tühine aeg, mõningatel juhtudel on isegi 5000 aastat ebaoluline. Meie poole sajandi pikkusest nõukogude perioodist ei maksa sellises kontekstis juttugi teha ja selle võiks rahuga unustada.

See aeg võib olla tuleb kunagi, kuid praegu on see väga oluline nende jaoks, kes seda perioodi ise kogesid. Need on mälestused, mis loovad identiteedi. Need mälestused võivad olla valusad, kuid need kuuluvad inimesega kokku ja annavad tema elule sügavuse.

Võta paber ja pliiats ning kirjuta üles oma elulugu ja oma versioon kogetud sündmustest. Kogu kokku ja säilita olulised esemed, jäädvusta Sulle olulised paigad!

Kõikide elulood ei mahu ajalooraamatutesse, küll aga perekonna arhiivi. Tuleta meelde oma igapäevasekeldusi, muresid ja rõõme, meenuta pioneerikoondustki oma tõeliste tunnetega. Nõukogude aeg on möödas ja märgid sellest kaovad. Ometi on see aeg paljudele suurem osa elust.

Seda infot on vaja Su enda identiteeditunde hoidmiseks ja ka Su järeltulijate identiteedi loomiseks. Hoiame alles märgid, mis võimaldavad tulevastel põlvedel seda ajaloo osa paremini mõista! Koondatuna moodustab see kogu eesti rahva identiteedi.

<<ARTIKLID