Mõtteid  Baltikumi  ehitushoolduse ümber

Ove Hidemark
Stockholmi Kunstiülikooli Arhitektuurikooli restaureerimiskunsti emeriitprofessor

Ove Hidemark

Pärast Stockholmi Kunstiülikooli restaureerimiskursuse tutvumisreisi Eesti ja Läti kultuurimälestistega 1992.aasta kevadel ja nähes nii varemeid kui ka püstiseisvaid hooneid, vajud kergesti mõtteisse ehitushoolduse ümber, mida Baltikumis näha võib. Segunenud tunnetega võib kohata terve rida nii raskesti defineeritavaid kui ka vastuolulisi ambitsioone. Mõnikord tekib ahastus, järgmisel hetkel püüad aru saada ja leida nii konstruktiivseid tõlgendusi kui võimalik.

Kultuurimälestised - rahvuse identiteet

Täiesti mõistetav, et maal, mis on rohkem kui pool sajandit olnud võõra võimu all, tekib vabanemise hetkel tunnetelaine, kus kultuurimälestised on konkreetseteks ja identiteeti loovateks nurgakivideks. See on tavaline ja nii oli ka pärast II Maailmasõjas aset leidnud linnade ning hoonete hävitamist. Sünge periood tahetakse ajaloost minema pühkida ja oma ümbrus taastada nii, nagu see kunagi oli.

Selle näideteks on tuntud Gdansk ja Varssavi Poolas, Römeri väljak Frankfurdis või Sankt Malo Prantsusmaal. Näiteid on veelgi. Tulemused on väga erineva kvaliteediga. Varssavi vanalinnas tuleb end näpistada taipamaks, et tegemist on konkreetse tegelikkuse ja mitte pleekinud fotoga. Nii tõepärast ja praeguseks paatinaga kaetud uuesti ehitatud ajaloolist tegelikkust annab otsida. Sankt Malos saab vastupidise elamuse: kuiv ja nüri parafraas, stiilimatkimine, mis ei ärata ega ka tekita ajaloolist tunnet. Kuid Baltikumis ei ole praegu tegemist mitte niivõrd pärastsõjajärgsete efektidega, vaid juba 16.sajandist varemetes olnud monumentidega või rootsi ajast alates säilinud hoonetega.

Rahvuslikest tunnetest juhitud ambitsioonid Baltikumis on poliitiliselt mõistetavad. Need on tugevad ja iseäranis siis, kui lisandub teine sama tugev ja mõjukas jõud - turism. Peamiselt küll riigisisene turism, millele tuginedes saabki ju kultuurimälestiste ümber rahvusliku identiteeditunde rajada. Sellega oleme Rootsiski harjunud.

Kuid kui palju võivad rahvuslikkuse nõuded vanade monumentidega ümberkäimist mõjutada?

Reisi jooksul kogesin terve rea tähelepanuväärseid tulemusi nn restaureerimisest. Üha tugevamalt kumises minu kõrvus Ruskini tuntud sõnastus: "Niinimetatud restaureerimine on halvim hävitamise viis, mis ühele hoonele võib osaks saada".

Mõte stiiliühtsusest on alles

Tänases Baltikumis mõeldakse endiselt stiiliühtsusest, nagu seda tehti 19.sajandi keskpaigas Inglismaal või sajandi lõpul Rootsis. Tahetakse ajas tagasi minna ning seda toetavad agaralt uurijad - kunstiajaloolased ja arheoloogid koos arhitektidega, kes on taotluste kuulekad teostajad. Baltikumis on väga vähe hooneid, mis on vanemad kui 300 aastat. 20. sajandi lisandustel puudub a priori ajalugu.

Positiivseteks eranditeks olid Pärnu tuntud supelrannafunktsionalism ja Riia suurejooneline juugendhoonestus. Need on stiili poolest lihtsad, oma aja puhtad produktid ja väärivad seepärast säilitamist. Kui aga tegemist on erinevatest ajastutest pärit kihistustega, siis muutub respekt hilisemate muudatuste suhtes nulliks. 19.sajandi kritiseeritud eklektika on endiselt surmale määratud.

Seega on restaureerimine justkui heategu, mis kustutab need ajajärgud ja eelise saavad vanematest aegadest pärit üksikud jäänused - fragmendid, mis kunagi ei moodusta ega saagi moodustada tervikut. Kas see on seotud samasse aega kuuluva nõukogude okupatsiooniga? Või on puudus vaid ajaloolise järjepidevuse tundest, mis on vanade majade hooldamise juures ehk tähtsaimaks kriteeriumiks? Sajand tagasi oldi Rootsiski sealmaal ja seda ei tohi ära unustada.

Mõtlematu ehitusarheoloogia

Nii nagu teisteski endistes idariikides, on siingi ehitusarheoloogia jõuliselt ja intensiivselt arenenud. Mõnikord isegi nii tugevalt, et võiks veidi teravdatult küsida, kas tegelikult ikka on mõtet hoone enne restaureerimist lammutada ja kas siis jääb sellisel juhul veel midagi restaureerida? Seesuguseid raskesti mõistetavaid näiteid pakkus Läti, kuid sarnaseid tendentse kohtas ka Eestis.

Lätis taastatakse hoolega vanu keskaegseid ordu- ja piiskopilinnuseid ning seda on tehtud päris kaua, juba ka 1930-ndate iseseisvusaastatel. Müürilõike on kindlustatud, parandatud erinevate materjalidega, aga ka vanu pildikujutisi aluseks võttes üsna vabalt täiendatud. Näha saab suurt hulka ideoloogilisi variante, tihti osaliselt arusaadavaid, kuid kaheldavate tulemustega. Kuid kõike seda muinasaegset saame me täna näha restaureerimise ajaloolisest perspektiivist. Me oleme kõik olnud sealmaal.

Halvem on lugu tänaste ehitusarheoloogiliste harjutustega, kus mõtlematult kaevatakse ja kaevatakse, lootes kuskil vanu jäänuseid leida. Samas usutakse, et suudetakse tuleviku jaoks säilitada seda, mis kõigele vaatamata on alles jäänud. Uudishimu rahuldamiseks eemaldatakse maapinda 5 - 7 meetri sügavuselt, samal ajal kui monument ise on stabiilsust kaotamas ja kokku kukkumas.

Lisaks mõeldakse populistlikult, et üldsus peab nõuetekohaselt alati arheoloogiliste kaevamiste tulemustest osa saama ja seepärast ei aeta enne sügisvihmade saabumist kinni ka suviseid kaevendeid, et vältida talviseid pinnasevee külmumisel tekkivaid kahjustusi. Kas ehk nn üldsuse huvi pole mitte ettekäändeks uutele kaevamistele? Tagantjärele tundub, justkui tahetakse meelega oma kultuurilugu hävitada, sest talv teeb ju oma töö nendes kaevendites, mida kunagi ei täideta. Loomulikult pole see taotlus, kuid ühtäkki jääd ainiti vahtima mahavarisenud kividest tekkinud kaost, mis peaks Läti muinasaega kujutama.

Siin peab koheselt kainelt mõtlema hakkama, sest erinevad asutused juhivad omavahel koordineerimatult erinevaid ajaloo uurimise valdkondi: Teaduste Akadeemia kontra muuseumid ja kultuuriministeeriumi alluvuses olevad asutused. Näiteks on Teaduste Akadeemia valinud välja oma seisukohast sobiva kaevamisobjekti, kuid päev hiljem on raha otsas.

Ajaloolised kulissid

Just see, et raha ei jätku, oli pidevalt kostev nurin. Lõpuks, nähes neid restaureerimiste tulemusi, tundus veidi küüniliselt mõeldes, et on siiski hea, kui miski takistab neid üleliia kalleid hoonete restaureerimisi, kus tegelikult oleks vaja vaid korralikku hooldamist - katust lappida ja takistada materjali lagunemist.

Mulle jäi mulje, et restaureerimine on tegevus, mis hõlmab raha, kunstiteadust, arheoloogiat, projekteerimist ja kus tulemus on kahjuks ainult üks asjaosaliste suur mängumaa.

Juhtumisi 18. või 19.sajandil vahetatud aknad asendatakse kõhklematult võltsilt rekonstrueeritud 16.sajandi akendega, mõtlemata olulisele kultuuriajaloolisele järjepidevusele. Teisal ehitati suurte summade eest keskaegse linnuse meetrikõrguste müürijäänuste peale täiesti uued, mitme korruse kõrgused müürid. Paraadnäiteks on Turaida linnus Lätis, mis asub ilusas kohas mäekünkal, justkui Astrid Lindgreni raamatust Ronja Röövlitütar pärit põnevas lossimiljöös. Turismi rahuldamiseks on seal rekonstrueerimistuhinas osa hooneosi korruste kaupa kõrgemaks ehitatud, kasutatud läbisegi uut ja vana tellist ning tekitatud vormid, mis on vaevaga vanadelt gravüüridelt välja loetud. Kokkuvõttes tundus, et tegemist on uuesti loodud Disneylandiga ja mitte vana, ajaloo hõngu sisendava linnusega. Lisandused võtsid kogu usalduse ajaloolise tõe suhtes.

Sigulda linnus oli teine näide, kus üks välismaine spagetidirektor oli andnud raha, et üles ehitada midagi, mis sarnaneks ajaloolisele kulissile ja kus paikneksid kohvikud ja muu sarnane. Välispidiselt krohvitakse silikaattellis ja betoon säilinud jäänuste sarnaselt teemandilõikelise renessanssmustriga. Pilatuse kombel küsiksin: Mis on tõde? Kus on respekt aegade jooksul tekkinud kihistuste ja vägevuse suhtes, kus on elamus paatinast ja vananemisest, truudus hoonete materjalivaliku ja neisse kogunenud ajaloo suhtes? Poola restauraatorid on tegutsenud Baltikumis mitme aastakümne jooksul ja neil on õnnestunud muuta kogu vana säravaks uueks. Midagi elamusevaesemat ajaloo suhtes ei ole üldse võimalik ette kujutadagi.

Alternatiiv on olemas

Varssavi Stare Miasto või vanalinn oli 1950-ndatel aastatel tehnilise taastamise õnnestunud näide, sest see toimus ajal, kus kättesaadavaks materjaliks oli natsistide poolt õhatud tellisemassid ja puutumatult säilinud vundamendid. Kasutati nõrka lubimörti ja selle tulemusel käitusid uuesti ehitatud hoonete konstruktsioonid nõtkelt nagu varemaltki ja kus peagi ilmus paatina, mis jättis - võibolla vastumeelselt - usutava mulje ehituste ajaloolisest tõepärast. Mõnes teises paigas aga säravad vastrestaureeritud epitaafid või müürid ja portaalid justkui need kuuluks banaalsete ja läikivate jõulukaunistuste hulka. Kuidas küll siin saada elamust ajaloolisest vanusest ja ajahambast - ajaloo sügavuse dimensioonist ja kütkestavast maagiast, mis vanadel majadel lihtsalt on olemas?

Alternatiiv on siiski olemas, näiteks lätlaste miniatuurse Versailles - Rundale lossi korrastamisel. Siin on ehituskonstruktsioonid suhteliselt terved, kuid sisemuses on viimase poole sajandi jooksul vandaalitsetud. Kõikide vahenditega püütakse taastada ajastu, mis langeks kokku lossi autori Rastrelli teise tegevusperioodiga. Teatud respekti näidatakse vaid hilisemate aknatüüpide suhtes. Paralleel praegu Versailles tehtavate töödega on ilmne. Ka seal püütakse hävitada kõike, mis ehitati enne 1789.aastat. 19.sajandi lisandused on siingi väärtusetud. Rundales on siiski tegemist konsekventse tööga, mida tehakse heal tehnilisel tasemel ja kindla ideoloogia järgi, ehkki see ideoloogia vääriks diskussiooni.

Muudatused on käsil

Siin ja seal olen kuulnud, et praegu juba püütakse Baltikumis eespool kirjeldatud arheoloogilistest liialdustest ja vabadest rekonstruktsioonidest hoiduda ja see tundub rahustavana. Kuid ma kujutan ette, et see nõuab ka aega. Rootsis kulus saja aasta eest samuti palju aega enne, kui olukord muutus. Ideoloogiline üleminek toimus kahe restaureerimise vahel: Gripsholmi loss 1890-ndatel ja Strängnäsi toomkirik 1920-ndatel aastatel. Sellest ajast alates on meie restaureerimistegevust suuremal või vähemal määral suunanud respekt ajaloolise mitmekesisuse ja materjali eetika suhtes.

Baltikumis on praegu vaja arendada koolitust ja seda teavad asjaosalised isegi. Kuid selle koolitusega koos on vaja korrigeerida ka suunda: rohkem respekti tõepärase, kompleksse ja ajaliselt ladestunud ajaloo suhtes. Selles osas ei ole arusaamine päris selge. Kultuuripärand ei tohi olla teaduslikuks või turismist õhutatud täismõõdus rekonstruktsioonide mängumaaks. Baltikumi mitmetahulist ja huvitavat kultuuripärandit ei tohi selleks raisata.

Säilinud Koguva küla

Lõpuks, ühe positiivse lisandina eelnevale kaebamisele, tahan nimetada külaskäiku väikesesse Koguva külla Muhu saarel. Nii ehtsat ja tõepärast olen ma harva kohanud. Juuniõhtu mahe valgus sulatas nii hooned kui ka harakputked tõepärase ajaloo võluvaks atmosfääriks. Koguva küla on elav reservaat, korras hoitud ehtsate materjalidega ja ehtsate inimeste poolt, kes näiliselt oma põlluharimist ajalises rahus toimetavad. Siin ei kohanud ma mingeid nn ajaloo maitse järgi puhastamisi ega ka ülearuseid heatahtlike ajaloole näpuga näitamisi. Minu elamus oli igatahes niisugune ja see on tähtis.

Tänapäeva puust ja klaasist verandadel lastakse olla sama ehtne ajalugu nagu neil igivanadel palkseintel ja õlgkatustelgi. See andis tervikliku elamuse tõepärasest tegelikkusest, ehtsalt ladestunud ajast, kosutavast mitmekesisusest. Siin ei häirinud meeli sofistlikud diskussioonid stiilidest, rekonstruktsioonid või konserveeritud fragmendid, isegi siis, kui nad kunagi oleks olemas olnud. Teiste sõnadega on Koguva restaureerimisideoloogia vaatevinklist üks väike paradiis.

Tõlgitud ajakirjast Kulturmiljövård, nr.4/93

<<ARTIKLID