| |
Tihti öeldakse, et
ebaõnnestunud linnaehitus on tingitud majanduslikest ja tehnilistest
põhjustest. Ühelt poolt arvatakse, et meil polnud raha või tehnilisi
eeldusi paremaks ehituskvaliteediks ja teiselt poolt, et ärimeeste
rikkus suudab läbi suruda ka kõige destruktiivsemad ja
ebaprofessionaal-
semad ideed.
Linnaplaneerimine
ei ole eelkõige ratsionaalne lahendusprotsess, kus teatud etteantud
eeldustest tuleneb optimaalne lahendus. Põhimõtteliselt leidub lõputult
palju lahendusi, mis sõltuvad sellest, missugustest eeldustest
lähtutakse. Linnaplaneerimine on loov protsess. Loovas protsessis on
määravad väärtused ja visioonid. Tihti on visioonid ise lähtepunktiks.
Visioonidest kasvavad programmid ja konkreetsed projektiideed, mis
lõpuks toovad esile tehnilised ja majanduslikud lahendused.
Kui tahame mõista
kaasaegse linnaehituse ebaõnnestumisi, siis tuleb loobuda otsimast
põhjusi majanduslikest või tehnilistest faktoritest. Selle asemel tuleb
uurida visioonilisi juhtmotiive, mida linnaplaneerijad, arhitektid ja
tellijad endas kannavad. Üldtuntud ja tunnustatud
linnaehituslike juhtmotiivide kõrval on paraku
selliseid, mida on raske tuvastada ja sõnades väljendada, kuid mis ometi
jätavad jälje professionaalsesse praktikasse. Need võivad olla väga
isiklikud ja isegi alateadlikud ning seetõttu ka harva või mitte kunagi
avalikkusele tuntuks saanud.
Mis need võiks
olla? Üheks juhtmotiiviks tundub olema soov teha midagi erilist.
Ükskõik, kas raha on vähe või palju, peab loodav olemasolevast tingimata
erinema, olema silmatorkavalt teistsugune. Vajadus end teostada ja
teistest erineda? Olemasolevasse miljöösse uute hoonete paigutamisel on
tajutav tõrjuv hoiak ja üleolev suhtumine
möödunud aja ja selle ehituste suhtes. Kas see on soov
lõpetada vana epohh ja alustada uus? Vajadus eitada tuttavlikku ja
põgeneda tundmatusse? Hirm ajaloo ees või lihtsalt alaväärsuskompleks?
Arhitektid püüavad
üldiselt üksteise vigadest õppida ja neid vältida,
kuid ometi muutuvad meie ajale iseloomulikud
plekk- ja klaaskastid üha
jaburamateks ja
hullumeelsemateks ja imelik on,
et see on tegelikult heade soovide ja mõtete tulemus.
Hiljuti teatasid arhitektid, et nad ei tea,
mis on nende roll ühiskonnas - kas arhitekt on kunstnik või
pragmaatiliste teadmiste valdaja? (Loe artiklit Sirbis
"Igal arhitektil oma
roll, vastutus ja saatus").
Arhitekt mõjutab
oma töö kaudu elukeskkonda ja selle kaudu ka inimesi. Ta peab olema nii
kunstnik kui ka tehnik, kuid eelkõige sotsiaaltöötaja, kes oskab
kujundada tasakaalus ja funktsionaalse elumiljöö. Tundub, et tänapäeva
arhitektidele ei õpetata, kuidas meie närvisüsteem toimib, nad ei tea,
missugune miljöö sobib meile, inimestele kõige paremini.
Sest, miks muidu
projekteeritakse ja ehitatakse hooneid, mis ärritavad ja taotlevad
konflikti olemasoleva miljööga, mis matavad oma mahu ja suurusega, mis
alavääristavad rahvuslikku identiteeti kandvat kohalikku ehituspärandit.
 |
|
Missugused visioonid on selle majakasti sünnitanud? Kuidas
põhjendavad tellija ja arhitekt traditsioonilistest lahendustest
nii erineva hoone ehitamist Tartu vanalinna muinsuskaitsealale?
Mida mõtlesid ametnikud, kui projekti kooskõlastasid?
|
|
|
