Linn ja linnakodanikud

Arvamus seoses Enriko Talvistu artikli „Uue vana Taru eest” (Sirp nr 12,
25.III) ja Tiit Silla artikliga „Kes projekteerib Tartut?“ (Sirp nr13, 01.IV)

Otsustasin sekkuda Enriko Talvistu ja Tiit Silla arutelusse Tartu uusehituse ja projekteerimise teemal. Sild tunneb, et Talvistu kannab taaka, millest läbi kirjutise tahab vabaneda, kuid noor linnaarhitekt ei mõista, mida Talvistu täpselt tahab öelda.

Arvan, et mõistan nii Talvistut kui ka Silda. Ajaloolasena muretseb Talvistu vana hea Tartu käekäigu ja omapära säilimise pärast, ta on tüdinud, sellest, et asjad ei parane. Noorema põlvkonna arhitekt Sild arendab-uuendab-moderniseerib temale õpetatud viisil, paigutab linnaruumi skulpturaalseid-dekoratiivseid uusehitisi ja on tulemuse üle uhke. Siin ongi põhjus, miks ajaloolane ja arhitekt teineteist ei mõista.

Ehkki ma ei ole nõus kõigega, mida Talvistu räägib või kirjutab, püüan lugeda ridade vahelt ja Talvistu murede taustsüsteemi linnaarhitektile selgitada. Tavalise linnakodanikuna muretsen põhimõtteliselt samade asjade pärast.

Muudatused ühiskonnas

Ühiskonna kiire areng toob esile palju elukeskkonna korraldamisega seotud probleeme: vanad süsteemid ei toimi enam, uued tuleb olemasolevatesse ära paigutada. Vajadus muudatuste järele on seadnud ka kultuurimiljöö säilitamise uute väljakutsete ette. Juba praegu konkureerivad linnad, külad ja vallad suuremal või vähemal määral atraktiivsuses, et rohkem oma elanikele, ettevõtjaile ja turistidele meeldida. See seab suured ootused paiga kultuurile, elukeskkonnale ja seeläbi ka kultuurimiljööle, mis on nende kvaliteetide aluseks ja eelduseks.

Selle tõestuseks on juba toimunud muutused kultuurimiljöö käsitluses, kus üksikobjektide väärtustamiselt ja kaitsmiselt on tähelepanu suunatud kultuurimiljööle tervikuna. Meil osatakse siiski veel märgata vaid nähtavaid miljöölisi väärtusi, sest seni pole päris selge, missugused väärtused on kultuurimiljöös, kuidas neid inventeerida ja kasutada kohaliku elukeskkonna arendamisel.

Muudatused inimeses

Tõenäoliselt pole kedagi, kes eitaks elukeskkonna arendamise vajadust. Kuid vaatamata päritud püüdlusele arengu ja muutuste järele, on meil ka vajadus turvalisuse ja kindlustunde järele. Me tahame elada miljöös, mis on harmooniline ja tuttav. Muudatusi talume teatud ulatuses. Kui need on mingist piirist suuremad, võime lõpuks kaotada enda või ka oma rahvuse identiteedi.

Mängu tuleb ka mõiste „nostalgia” – inimlik omadus, mille üle paraku naerdakse, sest seda peetakse lapselikuks nõrkuseks. Algselt tähendas nostalgia koduigatsust, mis aja jooksul kujunes haiguse diagnoosiks, sest igatsus kodukoha või millegi muu kaotatu järele võis olla nii tugev, et inimesed jäid haigeks. Moodsas ühiskonnas peetakse igatsust möödunu järele vanamoodsaks ‒ nostalgiast on saanud inimese suutmatus olla moodne. Moodne inimene peab olema avatud, liikuv, kohanemisvõimeline, ratsionaalne, distsiplineeritud, suruma alla oma tunded, impulsid ja instinktid. Ka koduigatsust ja igatsust möödunu järele tuleb ohjeldada.

Täna ollakse pidevas liikumises ja kodukohal ei ole enam sama tähendus, mis varem. Kõik teed on valla ja nii kaotab kodukoht või kodumaa üha enam oma võlust. Kuid inimese vajadus hoida kinni kehasse talletunud mälestustest, seostada end kaduva aja maagiliste märkide ja koodidega, ei ole helget tulevikku ehitades kuhugi kadunud. Nostalgia on alles, kuid vaevab inimesi kaasaegsele ühiskonnale omastes vormides: üleväsimus ja läbipõlemine pole ju muu, kui suutmatus aja ja muudatustega sammu pidada.

Ohustatud kultuurimiljööd

Vanemad linnamiljööd on ühtlasemad, sest varem toimusid muudatused aeglaselt ja ettevaatlikult. Materiaalsed võimalused olid piiratud ja seetõttu vaadeldi ka juba ehitatut ressursina. Tänased tehnilised võimalused ja oskused ning majanduslik rikkus võimaldavad elumiljööd väga kiiresti ja ulatuslikult muuta. Meie ümbrus on lakkamatus muutumises. Viimasel aja on areng toimunud nii kiiresti ja ulatuslikult, et järjepidevus kultuuriloolistes traditsioonides on katkemas. Identiteedid on juba ohus.

Kõik peaksid mõistma kultuuripärandi tähtsust rahvusliku identiteedi säilitamisel ja ühiskonna arengu kavandamisel. Paraku nähakse kultuuripärandit pigem ühiskonna arengu takistajana. Sellest tahetakse justkui vabaneda, totaalselt muuta ühiskonna allesolevat füüsilist vormi ja mida kiiremini, seda parem. Vanadel majadel lastakse lihtsalt laguneda, paremal juhul ehitatakse need tundmatuseni ümber, halvemal juhul lammutatakse, et teha ruumi palju suurematele, kõrgematele ja moodsamatele. Riik ei mõista, et ehituspärand on ressurss – nii kultuurilooline kui ka materiaalne, millel ei tohi lasta raisku minna. Ametnikud ei taipa, et räämas majades, tänavatel ja linnades on suur vajadus juhendite järele, mis õpetaksid vanu maju ehitustraditsioone järgides korda tegema.

Ühest küljest ei hoolita, teisalt aga peab kultuuripärandiga tegelema, mistõttu on ühiskonnas tekkinud konflikt. Riik kas ei suuda või ei taha pöörata vajalikku tähelepanu muinsuskaitsetegevuse ümberkorraldamisele, ehkki olukord on juba ammu katastroofiline. Inspektsioonile omase tööstiiliga ei ole võimalik seda valdkonda arendada. Kultuurimiljöö kaitsmine ja hooldamine tuleb viia kooskõlla kogu ühiskonna arenguga. Kui seda ei tehta, jääbki töö kultuuripärandiga eraldiseisvaks antikvaarseks ja ühiskonda koormavaks tegevuseks. Kultuurimiljöö on infrastruktuur nagu iga teine ühiskonnale vajalik süsteem, sellel on oma väärtus ja selle abil saab ka väärtusi toota.

Kasu hooldatud kultuurimiljööst

Mujal maailmas teatakse juba ammu, et paiga teeb atraktiivseks selle kultuuri järjepidevus ja mitmekesisus. Külastajaid ei tõmba kaubanduskeskused, hotellid ja restoranid ega uued linnaosad. Igatsetud on hoopis kultuuriajalooliselt rikkad ja huvitavad ning hooldatud miljööd. Need on saanud oluliseks mõõdupuuks ka ühiskonna kvaliteedi hindamisel ja arengu eelduste kindlaksmääramisel. Sellistes piirkondades on inimesed vitaalsemad ja piirkonnad konkurentsivõimelisemad.

Inimene saab ümbrusest impulsse ja need mõjutavad tema tegevust. Ühiskond, mis arvestab kodanike vajadust identiteeditunde järele, saab seeläbi suunata nad ka uuendustes konstruktiivsemalt tegutsema. Seetõttu on kultuurimiljööl väga tähtis roll. Hooldatud kultuurimiljöö on märgiks, et riik hoolitseb oma kodanike turvalisuse ja arenguvõimaluste eest.

Kaasaegne arhitektuur ja planeerimine

Linnad on midagi enamat kui ehitised ja rajatised. Hoonetele, tänavatele ja väljakutele lisandub mälestuste võrk – kultuurimuster ja ka kirjutamata reeglid, kuidas neid tuleb kasutada. Niisuguse kombe kohased mustrid ja linnakasutuse korraldus hoiab linnaelu korras ning lihtsustab linna sotsiaalse ja majandusliku elu arendamist. Päritud miljöö, mis kajastab linna traditsioone ja eluviisi on meie ühine õpik, sellest, kuidas linna võib kasutada või kuritarvitada. Linnaplaneerimises on järjepidevus see, kui neid traditsioone arvestatakse. Ilus on selline linn, kus ükski osa ei ole arendatud teise arvelt ja osa ning terviku vahel valitseb harmoonia.

Kultuurimiljöö väärtustamine ja hooliv kasutamine sõltub sellest, mida planeerijale ja arhitektile õpetatakse. Kuna riik pole ehituspärandit ja kultuurimiljööd vajalikul määral väärtustanud, on ka ootuspärane, et seda ei peeta füüsilise miljöö arendamisel oluliseks. Noored arhitektid ei tunne traditsioonilisi konstruktsioone ja materjale ning seetõttu puudub neil ka respekt vanema hoonestuse suhtes. Respekt on enamat kui tolerants, see eeldab lugupidavat suhtumist.

Väidan minagi, et arhitektid koolitatakse kunstnikeks, kes teostavad end läbi majadeks nimetatavate monumentaalskulptuuride ning püüavad seejuures olla kolleegidest originaalsemad ning ka olemasolevast ümbrusest võimalikult rohkem erineda. Välisarhitektide kutsumine teenib sama eesmärki – soovi silma paista ekstravagantsete aktsentidega. Üldise hooldamata ja koristamata linnamiljöö taustal see kahtlemata ka õnnestub. See näitab väga selgelt, et kohalikud ehitustraditsioonid ei lähe üldse korda.

Nõukogudeaegsed monumentaalmajad on praegu hea õppematerjal niiskuskahjustuste tundmaõppimiseks. Tänaste arhitektide loomingu põhjal saab varsti õppida, kuidas materjale taas säästvamalt kasutada. Praegusel üldisele kokkuhoiule ja säästlikkusele manitsemise ajal on vastutustundetu projekteerida maju, mille fassaadide hooldamine hakkab tellijale ilmselgelt üle jõu käima. Võib juba ette kujutada Maaülikooli võimlat või Sõmeru keskust, kui nende fassaade katvad pilpad on hooldamatuse tõttu maha varisenud.

Meile on antud bioloogiline kaitsesüsteem – stressimehhanism, mis töötab hästi lühiajalistes häireolukordades, millele järgnevad vajalikud taastumisperioodid. Miljöös olev ärritus võetakse samuti vastu stressiseisundiga. See ei ole nii järsk, kuid seevastu painavam. Kaasaegses elumiljöös tekib stressifaktoreid üha rohkem, need on tugevamad ja kestvamad. Pole just mõistlik paigutada suured kaubamajad intensiivse liiklusega tänavaristile ja tuua seeläbi inimesed ebainimlikult suurte majakolakate ja pealetükkiva reklaami vahele, pideva liiklusmüra ja õhusaaste keskele. Ometi seda tehakse.

Arhitektuurivõistluse võitmine ei tähenda veel, et tegemist on hea arhitektuuriga. Valiku teeb vähestest inimestest koosnev žürii, kuid reaalset tulemust hakkavad nägema ja hindama ikkagi need tuhanded inimesed, kelle kodumiljöösse need teosed paigutatakse. Maitse üle ei vaielda, kuid on päris selge, et see, mis meeldib ühtedele, ei pruugi meeldida teistele. Ilusa asja suhtes tuntakse sümpaatiat. See tunne tekib siis, kui asi sobib hästi vaataja olemusega, kui ta saab seda endaga samastada. Harjumatud lahendused, vormid ja värvid ärritavad ning tekitavad ebakindlust. Arhitektide ja planeerijate ülesanne on siiski luua elumiljööd, milles inimesed tunnevad end hästi. Tundub, et arhitektid ei tea, missugusena inimesed oma kodulinna tegelikult näha tahavad. Küsige ja osake kuulata!

Kodanike osalemine planeerimisel

Planeerimist peetakse tegevuseks, kus planeerija on ekspert, kes oskab teha objektiivseid ja asjatundlikke otsuseid. Kuid planeeringud puudutavad paljude inimeste huvisid ja seetõttu peaks ka erinevad huvid saama planeerimisprotsessis käsitletud ja otsuste tegemisel võrdsetel alustel arvestatud. See oleks demokraatlik ja pealegi on kodanikel teadmised ja kogemused, mida tuleks otsuste tegemisel arvestada. Planeeringute avalikustamisel on siiski üsna tavaline, et ainult vähesed süvenevad ja avaldavad oma arvamust.

Planeeringud on üha rohkem üksikute osaliste poole kaldu ja üldsus pääseb arvamust avaldama alles siis, kui suuremad otsused on juba tehtud. Kodanike arvamusi isegi välditakse, sest nendega tuleb arvestada, kuid need võivad olla liialt isiklikud ja vastuolulised ja see takistab planeerimisprotsessi läbiviimist. Kõike ei saa nagunii arvesse võtta ja konflikt ongi õhus. Kui ettepanekuid tehaksegi üldsuse huvides, peetakse pahatihti neidki liialt isikukeskseteks või tõlgendatakse isiklike probleemidena, vaatamata sellele, missugust üldsuse huvi püütakse kaitsta. Niisuguse suhtumise tulemusena otsustatakse planeeringu suund ikkagi väheste, mitte üldsuse huvidest lähtudes.

Üldsuse vähesel osalemisel on omad põhjused. Linnakodanikud ei oska ümbritseva miljööga seotud väärtusi konkretiseerida ja sõnastada. Lisaks domineerivad planeerimisprotsessis pigem abstraktsetele väärtustele suunatud professionaalsed mõisted ja terminid kui tavakodanikele arusaadavamad sotsiaalsed ja kogemuslikud väärtused. Paljud ei suuda infoga ülevalatud linnaplaane lugeda. Ehk teiste sõnadega – kodanikud ei ole pädevad planeerimisprotsessis kaasa rääkima.

Miljöökäsitlusel puudub kultuurilooline sisu

Iga paik on kompleksne ja nüansirikas, paljude erinevate tähendustega erinevate kodanike ja gruppide jaoks. Sama kohta ja selle kvaliteete tajuvad erinevad grupid erinevalt ja nii kätkeb paik endas palju erinevaid väärtusi.

Paraku puudub planeerijal miljöö kultuuriloolisi väärtusi selgitav alusmaterjal. Väärtushinnangud puuduvad isegi muinsuskaitse alla võetud objektide ja alade ning miljööväärtuslikuks tunnistatu hoonestusalade kohta. Mälestiste registris on valdavalt kuivad ajaloolised faktid, objekti välimust, materjale ja tehnilist seisundit kirjeldav informatsioon. Nende faktide aja- ja kultuurilooline tähendus on sõnastamata. Seetõttu ei määratagi planeeringutes väärtusi mitte kultuuriloolise määratluse, vaid erinevate planeerimisprotsessis osalejate subjektiivsete hinnangute põhjal, kus määravaks saavad ikkagi koha ekspluateerijate soovid ja vajadused.

Seni, kuni iga üksiku ehitise, piirkonna või linna terviku detailsed kultuuriloolised väärtused on kindlaks määramata ja defineerimata, ei tohiks midagi planeerida. Pole ka mõtet kirjutada üldplaneeringusse ja muudesse linna arengut määravatesse dokumentidesse väärtuste või omapära säilitamise nõudeid, kui väärtustes ei ole kokku lepitud ja igaühel on neist erinev arusaamine. See annab võimaluse manipuleerimisteks ja hämamiseks - konkreetseks näiteks siinkohal on Aleksandri tänava miljööväärtusliku ala juhtum.

Tartus on algatatud kesklinna üldplaneering, mis käsitleb ka ajaloolist linnakeskust. Seetõttu on põhjust nõuda, et enne planeerimise alustamist koostatakse teaduslik uurimistöö, kus selgitatakse ja sõnastatakse linna terviku ning planeeritava ala kultuuriloolised väärtused ja esitatakse need üldsusele tutvumiseks. Alles seejärel on võimalik teha linnarahvaga koostööd ja pidada arendamise osas dialoogi. Kesklinn on katki ja vajab korrastamist, kuid Tartu arendamisel on vaja senisest enam respekti nii tuhandeaastase linna kui ka linnakodanike suhtes.

Lea Stroh
11.04.2011

Avaldatud ajalehes Sirp 22.04 2011

Indrek Rünkla arvamusartikkel "Ajast, tema loost ja linnaplaneerimisest"
Sirp 06.05.2011