Mis kasu on kultuuripärandist?

Kuidas suhtuda kultuuripärandisse, kui selle all mõista ajaloo jäänuseid? Kas sellel on mingi väärtus nende jaoks, kes elavad praegu?  Kes otsustab, mis on väärtuslik ja millel on õigus kuuluda kultuuripärandi hulka? Ja kellele kuulub kultuuripärand?

Kultuuripärand koosneb esemetest, ehitistest, rajatistest ja kultuurimaastikust koos kõige seal olevaga. Kultuuripärandi hulka kuuluvad veel mittemateriaalsed nähtused nagu tavad ja kombed, mõtteviisid, muusika, kirjasõna, kohanimed jne. Teisisõnu on see kõik, mis on meie ümber ja meie sees - need väärtused moodustavad meie kultuurimiljöö.

Me ehitame iga silmapilguga oma kultuurimiljööd - vanast ja uuest, hästi ja halvasti. See on mosaiik, mida me tajume osade kaupa, kuid milles me elame kui tervikus. Kultuurimiljööl on nii ajaline kui ka ruumiline dimensioon ja need väärtused on alati seotud inimeste ning inimgruppidega. Kõigil on õigus oma kultuuripärandile, samuti on kõigi kohus seda hoida. Kui neid väärtusi ei osata näha, siis on ka kultuurimiljöö väärtusetu.

Kahtlemata ei ole kõik väärtuslik ja osa kultuuripärandist peab paratamatult jääma  tähelepanust ilma. Kuid kes määrab? Teoreetiliselt need, kes oskavad väärtusliku ja mitteväärtusliku vahel vahet teha. Praktikas aga üha sagedamini need, kellel on raha ja võim.

 MIKS ON VAJA KULTUURIPÄRANDIT SÄILITADA?

Miks siis on vaja kultuuripärandit aktiivselt säilitada ja kaitsta? Miks tuleb säilitada vanu elumiljöösid, mis kipuvad jääma elule jalgu? Miks ei või lammutada vanu maju, mis on vastuolus kaasaegsete normidega ja nende asemele ehitada uusi ning ratsionaalsemaid ja sellega ka kallist maad efektiivsemalt kasutada? Miks ei tule aktsepteerida uusi tehaseid, magistraale, golfiväljakuid või metsaistandusi ajalooliselt väärtuslikus miljöös, kuigi nendest saaks suurt tulu? Nendele küsimustele on mitmeid vastuseid.

Majanduslik põhjus

Seni, kuni vanu hooneid vaadeldi ressursina ja materiaalsed võimalused olid piiratud, toimusid muudatused kultuurimiljöös aeglaselt ja ettevaatlikult. Raiskamine ei olnud võimalik.

Pärast sõda nn taastamistööde käigus oli varemete ülesehitamise asemel lihtsam need lammutada ja ehitada uued hooned. Uut nõudis ka uus ideoloogia. Järjekordselt on meil uus ideoloogia ja hooldamata hoonestuse seisukord on võrreldav sõjapurustustega.

Seekord peaksime aga olema targemad ja käsitlema ka agulite puulobudikke mitte ainult kui kultuuripärandi osa, vaid ka kui ressurssi. Kogu maailmas on hakatud aru saama, et loodusvarud ei ole lõputud ja hirmu tundma, et nende lõpp on lähedal. Uuesti on tõusnud päevakorda ressursside heaperemehelik ja mitmekordne kasutamine. Mõttetu on väita, et majad on lagunenud ja uute ehitamine tuleb odavam. Puudu on oskustest ning tahtest ja kui neid ei ole, siis on ju iga töö raske või koguni võimatu.

Mujal teatakse juba, et paiga teeb atraktiivseks selle kultuuri järjepidevus ja mitmekesisus. Külastajaid ei tõmba kaubanduskeskused, hotellid või restoranid - tagaotsitavad on hoopis kultuuriajalooliselt rikkad ja huvitavad ning hooldatud miljööd. Need on saanud oluliseks mõõdupuuks ka ühiskonna kvaliteedi hindamisel ja arengu eelduste kindlaksmääramisel. Sellised piirkonnad on konkurentsis tugevamad. Seda tuleb meeles pidada, eriti aga siis, kui tahetakse ettevõtjaid ja investeerijaid ligi meelitada.

Sotsiaalne põhjus

Kiirete sotsiaalsete, kultuuriliste ja tehniliste muutuste ajal on füüsilise miljöö säilitamine väga tähtis. Inimene satub üha uutesse ja erinevatesse rollidesse ja sellisel juhul on oluline osa eneseteadvusel, mida nimetatakse identiteediks. See on kooskõla tema enda ja ümbruse vahel.

Identiteet eeldab aja järjepidavust – enese äratundmine ükskõik millisele hetkele tagasi mõeldes. Identiteet eeldab ka ruumi järjepidavust - harjumuspärase miljöö kaudu on samuti võimalik end ära tunda ja nautida turvalisust ning kodutunnet. Need on mosaiigikillud, mida me kogume endasse ükshaaval ja nende hulk määrab, kas me tunneme end koduselt või mitte, kas me hoolime oma kodukandist või mitte. Hoolimine tähendab end identifitseerida ja tunda kokkukuuluvustunnet. Seda mitte ainult oma lähedaste või oma korteri suhtes, vaid ka oma rahva suhtes, inimeste ja paikade suhtes, esivanemate ja järeltulijate suhtes.

Kultuuripärand aitab luua identiteeditunnet ja end mingi paigaga seostada ning need omakorda loovad kindlustunde arengu ja muutuste suhtes. Kuid see eeldab, et kultuuripärandit usaldatakse ja usaldus tekib, kui enda ümbrust põhjalikult tundma õppida.

Tänapäeval on tugevnenud vajadus ka rahvusliku identiteedi ja kokkukuuluvustunde järele - maailmas, kus vahemaad vähenevad ja kultuuriline sarnasus on maad võtmas.

Ajalooline põhjus

Ajalugu on meie kollektiivne mälu. Ajaloost saame osa erinevate dokumentide ja kirjanduse kaudu, aga ka miljöö kaudu, mis annab meile teadmisi sellest, kuidas varem elati. Ajalugu annab meile võimaluse saada oma ajale perspektiiv. Ajalooga kokku puutudes saame ka praktilisi teadmisi, vaateid ja kogemusi, mis võivad otseselt kasutatavad ja kasulikud olla.

Kultuurimiljöö on justkui avali ajalooõpik kõigile, kes teadlikult otsivad  teadmisi, kuid see vahendab muljeid ka ebateadlikul tasandil. Mida rikkalikum on kultuurimiljöö, seda paksem on õpik ja seda rohkem tarkusi see sisaldab. Selleks, et luua parem ühiskond tulevikus, tuleb teada, miks tänane ühiskond on just niisugune, nagu see on ja eilne ühiskond niisugune, nagu see oli. Järjepidevus ja uuendused on kultuuripoliitika kaks põhilist dimensiooni ning need peavad toimima koos. Iga uuendus põhineb ajaloolisel seosel ja edukas uuendus eeldab ajaloo põhjalikku tundmist. Sama kehtib ka üksikisikute ja nende tuleviku suhtes.

Esteetiline põhjus

Elukeskkonna esteetiline kvaliteet on veel üks säilitamise argumentidest. Iga hoone või hoonetekompleks esindab mingit arhitektoonilist väärtust.  Varasem hoonestus on loodud suurema hoolega, ehtsatest materjalidest ja mastaabid on inimsõbralikud. Pika aja jooksul ja aeglaselt toimunud muudatuste tulemusel on tekkinud varieeruv, kuid ühtlane hoonestusmiljöö. Materjalid, konstruktsioonid ja detailid on tuttavad ning kogu miljöö tundub turvaline.

Uued ehitustehnikad ja stiilid lähtuvad ratsionaalsusest ja majanduslikkusest, inimlikkus on jäänud sootuks tahaplaanile. Ehitamises on saanud tavaliseks, et väikesed grupid inimesi otsustavad paljude elumiljöö üle. Muudatused on varasema hoonestusega võrreldes suured, ühekülgsed ning sisuvaesed. Tavapärasest erinevad mahud ja materjalid tekitavad kontraste, millega harjumine nõuab aega. Tõsi on seegi, et uus ei ole alati olnud vanast parem ja kvaliteetsem.

KULTUURIPÄRANDI EHTSUS

On iseenesestki mõistetav, et kultuuripärand, mida ühiskond kasutab, peab olema kõigis oma liikides ja detailides võimalikult ehtne. Võltsinguile rajatud ühiskond või identiteet ei ole mõeldav. Kuid mida tähendab ehtne?

Ehtsa võltsingust eristamiseks peavad vaatlejal olema vastavad teadmised. Kui meil puuduvad teadmised, võib kõik olla autentne ja ehtne. Järelikult, mida rohkem me teame, seda kriitilisema pilguga me vaadeldavat hindame ja otsus sõltub meie kogemustest ning isiklikust võimest elamusi saada ja neid analüüsida.

Aegade jooksul toimuvad kultuuripärandiga vältimatud muudatused. Paratamatult tekib siis ka küsimus ehtsuse suhtes. Kas korduvalt remonditud ja ümberehitatud hoone on ehtne või mitte? Kas need muudatused moodustavad originaalse terviku või on originaalsus sellega kadunud? Kas tänapäeva kapitaalseid remonte ning ümberehitusi võib ka sellesse jadasse arvata? Vastata võiks mitmeti. Ehtsus ja originaalsus on seega väga suhtelised mõisted.

Ümbertegemise motiive ja hoone väärtusi tuleb alati põhjalikult kaaluda. Mõnikord on vaja originaali oluliselt muuta, et parandada selle tehnilist seisundit, mõnikord on tarvis teha muudatusi, et hoone oleks paremini kasutatav. Muudatused aga ei pea olema suuremad, kui on praktiliselt vaja. Arhitekt, kes kavandab ümberehitusi ka selleks, et oma käekirja või  ajastut demonstreerida, kasutab hoone suhtes põhjendamatut vägivalda.

Tihti püütakse taastada ajalooliselt väärtuslike hoonete algset ilmet - rekonstrueerida. Rekonstruktsioon ei saa kunagi olla algne, see on vaid asjaosaliste oletus algsest. Sellega hävitatakse hoone hilisem ajalugu, mis on kujunenud oletatavast algsest hetkest kuni tänaseni. Kas sellel pole väärtust? Kas hoonete puhul on üldse võimalik rääkida algsest hetkest? Ja kuidas suhtuda ajalooväärtusse, mis on pärast hävimist taastatud endisel kujul ehk teisiti öeldes, võltsitud?

KULTUURIMILJÖÖ HOOLDAMINE

Taasiseseisvumine on andnud meie ajale uue perspektiivi. Uue ühiskonna ülesehitamine nõuab oskust minevikus orienteeruda ja ka oskust neid teadmisi uue elu ja tegevuse loomisel ära kasutada. Selles valguses on kultuurimiljööl strateegiline roll. Nii kodanikud kui ka planeerijad ja poliitikud peavad mõistma kultuuripärandi tähtsust rahvusliku identi­teeditunde säilitamisel ja ühiskonna arengu kavandamisel. See peab saama iseenesest mõistetavaks nagu päikesetõus. Paraku nähakse praegu kultuuripärandit pigem ühiskonna arengu takistajana.

Inimene saab ümbrusest impulsse ja need mõjutavad tema tegevust. Ühiskond, mis arvestab kodanike vajadust identiteeditunde järele, saab seeläbi suunata nad ka uuendustes konstruktiivsemalt tegutsema. Kultuurimiljöö on selles seoses väga tähtis areen ja kõigil on eriline vastutus selle avaliku ruumi kvaliteedi ja iseloomu hoidmisel ning arendamisel. Hooldatud kultuurimiljöö on märgiks, et ühiskond hoolitseb oma kodanike turvalisuse ning arenguvõimaluste eest.

Teadmised oma juurtest ja üldine haritus on alusteks väärtustamisel, kritiseerimisel ja valiku tegemisel. See, kellel on suuremad teadmised, on ka avatum ja muudatustele vastuvõtlikum. Kuid muudatused peavad lähtuma reaalsetest võimalustest ning tuginema järjepidevusele.

SUHTUMINE KULTUURIPÄRANDISSE

Niisiis on kultuuripärand kõik see, mis on aegade jooksul meie ümber tekkinud. See on meie ühine mälu, mis peitub möödunud aegade traditsioonides, dokumentides, hoonetes, sündmustes – meie ühine kultuurimiljöö nii materiaalsel kui ka mittemateriaalsel kujul.

Igal ajastul on oma arusaamine kultuurilise pärandi tähtsusest ja sellest, missugused kultuuripärandi osad on tähendusrikkamad. Toimub valik, sest kõike pole võimalik säilitada ja edasi kanda. Kõik ei ole kultuuripärand, kuid võib selleks saada ja valiku tegemine on kultuuriteaduse ülesanne.

Kui ühiskonna areng ja muutused on tormakad, siis tuleb kultuuripärandi säilitamiseks võtta tarvitusele erilisi seadusi ja abinõusid. Vaatamata sellele, et kultuuripärandil on vaieldamatult kaalukas osa inimese eksistentsis, tuleb seda tema enda eest kaitsta. See on suhtumise küsimus ja suhtumist on võimalik muuta.

Mida teha, et rahvas oma kultuuripärandist lugu peaks ja seda sundimatult hooldaks? Kõigepealt on tarvis teadvustada, mis on kultuuripärand ja missuguseid väärtusi see sisaldab. Ainuüksi nimekirjade koostamisest on vähe. Asjatundjad peavad väärtusi ka kirjeldama ja selgitama. Mõistagi ei tohi see informatsioon jääda ainult ametnike riiulitele, vaid peab jõudma sõna otseses mõttes iga eestimaalase juurde.

Seejärel tuleb tõsta need väärtused aktiivsesse kultuuripoliitikasse. Vaadelda tuleb kogu kultuurimiljööd tervikuna ja võtta kasutusele kõik selles sisalduvad rikkused. Kultuurimiljöö kaitsmine ja hooldamine tuleb viia kooskõlla kogu ühiskonna arenguga. Kui seda ei tehta, siis muutubki kultuurimiljöö hooldamine eraldiseisvaks antikvaarseks tegevuseks, mis tundub olema koguni ühiskonnale koormaks. Kultuurimiljöö on infrastruktuur nagu iga teinegi ühiskonda teenindav süsteem, sellel on oma väärtus ja see ka toodab väärtusi.

KULTUURIVÄÄRTUSTE HOOLDAMISES OSALEMINE

Demokraatlik ühiskond eeldab kodanike osavõtlikkust ja vastutust. Teadmisteta ja mõistmiseta on risk jääda demokraatlikest protsessidest eemale ja sellega kaob võimalus osaleda, mõjutada ja vastutada. Kogemused näitavad, et üksikisikutel on senini praktiliselt puudunud võimalused oma elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkida. Muudatused esitatakse tutvumiseks siis, kui kõik otsused on juba langetatud ja jäänud on ainult protesteerimise võimalused. See on ka üheks põhjuseks, miks kultuurimiljöö säilitamisega seotud probleemid kujunevad tihti konfliktideks. Peapõhjus on informatsiooni puudumine.

Kultuuripärandi kaitset ja hooldamist ei saa lahendada ainult spetsiaalsete seaduste ning määrustega. Eesmärgi saavutamiseks oleks tarvis üha rangemaid seadusi ja ettenägematute olukordade lahendamiseks neid pidevalt muuta. Selle asemel tuleks panna suurt rõhku seaduste ja määruste põhiideede selgitamisele. Kõik peavad saama teadmisi ja oskusi, et aktiivselt osaleda väärtuste hindamisel ja nende hooldamisel. Mida rohkem väärtusi enda ümber märgatakse ja nende tähendust mõistetakse, seda sundimatum ja enesestmõistetavam on ka hooldamine.

<<ARTIKLID