Lina tänava majad –
miljööala või kultuurimiljöö

Varasem muinsuskaitsetegevus keskendus peamiselt üksikobjektide ja ajalooliste linnasüdamete säilitamisele, viimasel ajal on nimekirjadesse lisandunud miljööväärtuslikud hoonestusalad ehk miljööalad.

Mida see mõiste tähendab, pole päriselt selge. Viidatakse küll ajaloolis-kultuuriloolistele eripäradele ja nende säilitamise vajadusele, kuid neid eripärasid ei ole defineeritud ega põhjendatud. Jääb mulje, et tegemist on rohkem välise elamusliku väärtusega, mille lisakriteeriumiks on hoonestuse vanus.

Tegelikult ei oleks vaja moodustada eriliste reeglitega piirkondi, sest kogu meid ümbritsevasse keskkonda tuleks suhtuda kui kaitsealasse. Sellel saab olla kaks eesmärki: säilitada inimeste loodut – kultuuri – ja hoida keskkond elamisväärsena. Need eesmärgid peaksid olema iseenesest-mõistetavad ja seega puudub teoreetiline vajadus eripiirkondade loomiseks.

Praktikas on aga olukord teistsugune. Näiteks hiljutine juhtum Lina tänava kunagiste haiglahoonetega, kus ei eristaatus ega seaduski kaitse kultuuripärandit hävimise eest ja kavandatav uusehitis ei väljenda mingit respekti paiga ajaloolise identiteedi suhtes. Selgus, et ärimeeste ambitsioonide vastu ei saa. Selgus seegi, et poliitikud otsustavad asjade üle, mille kohta neil puudub informatsioon.

Protestist hoolimata

Nimetatud hooned kuuluvad Aleksandri tänava miljööväärtusliku hoonestusala koosseisu. Hoolimata kodanikuühenduste protestidest otsustas Tartu volikogu algatada planeeringu, lubades kolme kultuurilooliselt väärtusliku hoone lammutamist ja kahe moonutamist, olles seejuures seisukohal, et kahe hoone, teestiku ja haljastuse säilitamise ning ajaloolisse miljöösse sobimatute uusehitiste rajamisega on üldplaneeringuga seatud kaitse eesmärgid tagatud.

Seni ei ole koostatud siin varem paiknenud Tartu linnahaigla ajaloolist ülevaadet, mis selgitaks põhjalikult kogu haiglahoonete kompleksi ja iga üksiku hoone kultuuriloolist väärtust. Väidetavalt ei olnud otsuse tegemisel määravaks ka arendaja tellitud kõikide hoonete lammutamist ette näinud ehitustehniline ekspertiis. Mille põhjal siis ikkagi otsustati?

Igaühel meist on oma suhe ümbritseva miljööga. See võib tekitada kõikvõimalikke tundeid vastumeelsusest armastuseni, kuid kahjuks on tavalisem siiski see vahepealne – ükskõiksus. Väärtushinnanguid saab teatavasti parandada, kuid selleks on vaja suuremaid teadmisi ümbrusest ja respekti oma kultuuri ning ajaloo vastu.

Abilinnapea Raimond Tamme väide, et rong pole veel läinud ja planeeringu lähteülesanne võib muutuda, annab lootust, et enne pöördumatute tegude tegemist võivad teadmised ja respekt paraneda.
 

Miljööala asemel

Kogu meid ümbritsev keskkond on kultuurimiljöö, mis koosneb paljudest erinevatest kultuuriloolistest väärtustest. Miljööväärtus on selles vaid üks osa. Pole tähtis, kas kultuurimiljöö on ilus või inetu, tähtis on selle sisu ja võime jutustada ajaloost. Üks vana tööstuspiirkond ei pruugi pakkuda erilist esteetilist elamust, kuid selle ühiskonnaajalooline väärtus võib olla võrdne või koguni kaaluda üles mõne harmooniliselt kujunenud elamurajooni miljööväärtuse.

Lina tänava hoonetel on domineeriv sotsiaalajalooline väärtus. Neil on oluline osa Tartu meditsiiniajaloos ja seepärast on hoonete arhitektuuri- ja miljööväärtus teisejärguline. See sotsiaalajalooline väärtus säilib aga ainult siis, kui kõik kompleksi kuuluvad hooned on alles ja oma koha peal ning ükski uusehitis ei lõhu ajalooliselt väljakujunenud tervikut. Ajalooliste hoonete puhul määravad nende kasutustingimused hoonete võimalused, mitte arendajate vajadused.

Loomulikult ei pea kultuuripärandi säilitamine muutuma arengu takistajaks, ka see peab toimuma realistlikult. Kultuurimiljöö ei ole mingi reservaat ega vabaõhumuuseum, kus aeg seisab ja areng on peatunud. Kultuurimiljöö eksisteerib koos selles elavate ja töötavate inimestega, kätkeb endas nii minevikku kui ka tänapäeva ning näitab, kuidas ajalooline areng on tänast päeva mõjutanud. Eilne päev on juba ajalugu ja nii moodustubki side minevikuga.

Kultuurimiljööl on seos ka tulevikuga ja seepärast ongi muudatused möödapääsmatud. Muudatused ei pea aga olema suuremad, kui kultuurimiljöö ja loodus seda taluvad. Areng ei pea toimuma oluliste väärtuste arvel.

Viimasel ajal räägitakse palju keskkonna säästmisest ja me oleme seda suhtumist omaks võtmas. Samas on kultuuripärand jäänud tagaplaanile, ehkki sellel on meie eksistentsis sama tähtis roll.

Ajalugu tuleb tunda

Et kultuuriloolisi väärtusi planeeringutes arvestataks, peavad neid tundma ja aktsepteerima nii otsustajad kui ka ala kasutajad. Ajaloo tundmine aitab planeerida ja suunata muudatusi nii, et paiga ajalooline järjepidevus ning iseloom säiliks. See on meie kõikide huvides.

Aktsepteeritud ja hooldatud kultuurimiljöö näitab, et riik hoolitseb oma kodanike kodu- ja turvatunde ning elukvaliteedi eest.

Ajaloo uurimine ja väärtuste selgitamine on mahukas ja aeganõudev töö. Kes peaks seda tegema? Meie kultuuripärandi kaitse süsteemis ei ole niisugust institutsiooni ette nähtud. Muuseumide ülesandeks on küll koguda ja uurida piirkonna ajalugu, kuid kõikide planeeringute tarvis informatsiooni ettevalmistamine käib neile praeguse töökorralduse juures kindlasti üle jõu.

Muuseumide töö tuleb neid vajadusi silmas pidades ümber korraldada, sest ajaloo uurimine peab käima süsteemselt ja teaduslikul alusel.

Seniks võiksid abiks olla kodanikuühendused – linnaosade seltsid, kes on oma piirkonna kultuuriloo tundmaõppimiseks üsna aktiivselt tegutsema hakanud. Linnavalitsus peaks soodustama nende arengut ja uute seltside tekkimist ning arendama konstruktiivset koostööd.

Siis võib ehk loota, et kultuuriloolised väärtused säilivad ja Lina tänava majade pärast tekkinud konflikt jääb viimaseks.

Lea Stroh

Avaldatud ajalehes Tartu Postimees 23.02.2010