|
Hiljuti võttis Riigikogu menetlusse eelnõu, millega soovitakse täiendada
põhiseaduse § 53 järgmiste lausetega: Igaüks on
kohustatud hoidma nii eesti kui teiste rahvaste kultuuripärandit. Riik
ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste ennistamist ja kaitsmist.
Ettepaneku esitajate mure kultuuripärandi säilimise pärast on igati
õigustatud. Kuigi põhiseaduse sissejuhatuse deklaratiivses osas on
kirjas, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri
säilimise läbi aegade, on kultuuripärand juba pikemat aega tõsises
ohus.
Kolm
aastat tagasi esitas Riigikontroll Riigikogule Muinsuskaitseameti
tegevuse auditi, milles on kirjas, et …riik ei ole teinud piisavalt
selleks, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet ning tagada
kultuuripärandi säilimine. Muinsuskaitseamet on viimaste aastate jooksul
oluliselt panustanud oma ülesannete täitmisse ja püüdnud puudusi
võimaluste kohaselt likvideerida, kuid vajalike ülesannete täitmine käib
endiselt üle jõu ning mitmed korralduslikud probleemid ja varasemad
tegemata jätmised ohustavad endiselt mälestiste säilimist ja takistavad
valdkonna korralduse efektiivset toimimist.
Niisuguse järelduse põhjal ei ole küll mõistlik hakata põhiseadust
muutma. Olulisem on ju kirjas – rahvus, keel ja kultuur tuleb säilitada
läbi aegade. Selle asemel peaks mõtlema, mida tuleks teha, et töö
kultuuripärandiga oleks efektiivsem. Pealegi näitab ka auditi tulemus,
et põhiseadusesse kirjutatud laused iseenesest mingeid probleeme ei
lahenda. Vaja on konkreetseid tegusid.
Muinsuskaitse missioon ja visioon
Muinsuskaitseameti arengukavas 2008-2011 on ameti missioon sõnastatud
järgmiselt: Kultuuripärandi, sh kultuuriväärtusliku keskkonna
väärtustamine ja säilimise tagamine järeltulevatele põlvedele.
Selles dokumendis loodetakse, et juba tuleval aastal on kultuuripärand
terviklikult väärtustatud, muinsuskaitsetegevus mõistetav ja
aktsepteeritud ning populaarne.
Muinsuskaitseametis on väga tugeva missioonitundega ja töökad inimesed.
Ometi on raske uskuda, et nii lühikese aja jooksul midagi oluliselt
muutuks. Seda enam, et majanduslangus on ehk seda valdkonda kõige rohkem
mõjutanud. Kultuuripärandi olukord on endiselt halb,
muinsuskaitsetegevuse eesmärgid paljudele arusaamatud ja konfliktide oht
püsib õhus. Arengukava on pigem unistuste ja ambitsioonide väljendus,
mitte reaalne kava töö korraldamiseks. Võib-olla seetõttu ongi raske
tegelikku olukorda objektiivselt hinnata.
Muinsuskaitseametil on täita väga tähtis roll ühiskonnas.
Kultuuripärandi säilitamine on sama oluline, kui looduse hoidmine.
Muinsuskaitseameti ja Keskkonnaameti töökorraldusi võrreldes aga selgub,
et looduse hoidmine on tunduvalt enam eelistatud ja oluliselt paremini
korraldatud. Keskkonnaameti töö on delegeeritud kuude regiooni, kus
lisaks ametivõimu ja riikliku järelevalve ülesannetele korraldatakse ka
objektide hooldust ja informatsiooni levitamist. Tähelepanuväärne on
keskkonnahariduslik osa ligi saja õppeprogrammi ja 11 looduskeskusega
üle Eesti. Keskkonnaametis töötab kümme korda rohkem inimesi, kui
Muinsuskaitseametis.
Viga on töökorralduses
Kahtlemata on loodusega suhtlemine vahetum ja eesmärke ning vastutust
mõistetakse paremini. Loodust õpetatakse ja õpitakse tundma juba
maast-madalast. Tegelikult on kultuuriloo õpetamiseks ja kultuuripärandi
tutvustamiseks ju samad võimalused. Võib-olla isegi paremad, sest üle
terve Eesti on ligi 300 erinevat muuseumi, lisaks veel arhiivid ja
raamatukogud.
Muinsuskaitseametil on range ja nõudliku inspektsiooni tööstiil.
Niisuguse suhtumisega kaasneb usaldamatus ja vajadus kontrollida. Olles
ise ebakindlad ja kartes vigu teha, on kogu asjaajamine muudetud
bürokraatlikuks ja keeruliseks. See on teinud mälestiste hooldamise
omanikele põhjendamatult kalliks ja aeganõudvaks ning võtab ka suurema
osa ametnike ajast, mida oleks otstarbekam kasutada kultuuripärandi
säilitamise eesmärkide ja metoodikate selgitamisele. Kontrollida on
vaja, kuid eelkõige oleks tarvis mõlemapoolseid laialdasi ja korrektseid
teadmisi ning oskusi, kuidas kultuuripärandiga ümber käia. Tuleks meeles
pidada, et mida teadlikum on rahvas, seda suurem on vastastikune usaldus
ja kodanike motivatsioon kultuuripärandi säilitamisel. Oma kultuurist
lugupidamine tekitab respekti ka teiste kultuuride suhtes.
Töökorraldust peab muutma, sest vastasel juhul kulub nii ambitsioonika
arengukava täitmiseks nelja aasta asemel nelikümmend aastat. Kas
kultuuripärandit nii kauaks jätkub?
Suunda tuleks muuta
Kui
kultuuripärandiga seotud tegevust rohkem lahti mõtestada, saaksid ka
eesmärgid selgemaks, mis omakorda võimaldaks tööd otstarbekamalt
korraldada.
Tänapäeval ei saa enam tegelda ainult muinsuste kaitsmisega, vaid kogu
kultuurimiljöö hooldamisega, kus üldisteks eesmärkideks on luua
arusaamised kultuuriväärtuste tähendusest ja nendega säästliku
ümberkäimise vajadusest. Jätkusuutlikus ühiskonnas on majanduslik areng,
sotsiaalne heaolu ja hea miljöö omavahel tihedalt seotud. Kogu
elukeskkond peab olema hooldatud ja seda tuleb nagu loodustki
säästlikult kasutada. Tänane ühiskond peab oma vajadused rahuldama nii,
et ka tulevastel põlvedel oleks võimalus oma vajadusi rahuldada. Ka
põhiseaduse § 53 sätestab selle nõude: Igaüks
on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis
ta on keskkonnale tekitanud.
Muinsuskaitset nähakse minevikku suunatud tegevusena, mille mõttest on
raske aru saada. Samas on palju väärtuslikku, mida luuakse täna ja mida
tuleks samuti tähele panna. Me elame kultuuripärandi keskel ja kasutame
seda teadlikult või ebateadlikult iga päev. Hoonestus, vanad ja uued
traditsioonid, keelekasutus ja kombed mõjutavad meie elu kodus, tööl ja
koolis ning puhkehetkel.
Sõna
muinsuskaitse seostub ka vabadusvõitlusega, kuid üha rohkem saab
see negatiivset varjundit just kultuuripärandiga seotud suutmatuse ja
sellega kaasnevate konfliktide tõttu. Jättes muinsuskaitse
vabadusvõitlust sümboliseerima, võiks Muinsuskaitseameti ümber nimetada
Kultuuriväärtuste ametiks. Minnes muinsuste kaitselt üle
kultuuriväärtuste hooldamisele, muutuks ajaperspektiiv ja tegevus oleks
suunatud tänasesse päeva ning tulevikku. Sellega saaks kultuuripärand
selgema tähenduse ja kindlama koha elukeskkonna kujundamisel ning seda
hakatakse mõistma kui ressurssi.
Hooldatud ja mõtestatud kultuuripärand saab olla paiga iseloomu
kujundaja – atraktsioon, mis toidab turismi, samas on see ka paiga
identiteedi kandja, mis suurendab ühtsus- ja turvatunnet ning
mobiliseerib selle nimel tegutsema ja arenema, see on ammendamatu
teadmiste allikas. Ajaloolise järjepidevuse ja teadvustamata
kultuuripärandiga paik on nagu sööti jäetud maa, millest mingit tulu ei
tõuse.
Uued ülesanded
Tervikliku kultuurimiljöö hooldamise sisuks ja eesmärgiks oleks
kultuuripärandi ja ajaloolise järjepidevuse säilitamine, kultuuripärandi
elustamine ehk selle tõlgendamine ja mõtestamine ning igapäevaellu
toomine, kohaliku identiteedi edendamine, esteetiliste ja
kultuurilooliste väärtushinnangute kujundamine ning ajalooliste seoste
selgitamine. Oluline osa selles töös peaks olema igasugune nõustamine,
mis aitaks kultuuripärandit õigesti kasutada ja hooldada.
Kultuuripärandi hoidmine on kõigi kohus, kuid riik peab looma eeldused,
et kodanikud saaksid seda kohust ladusalt täita.
Nii
ulatuslikud ülesanded ei saa olla vaid ühe ametkonna töövaldkond. Töö
kultuuripärandiga peab olema sisse imbunud kõigisse eluvaldkondadesse ja
poliitilistesse otsustesse. Tegevus tuleks delegeerida kohapeale, kus
seda on parem korraldada ja kus seda ka reaalselt vajatakse. Võiks ju
kasutada Keskkonnaametiga sarnast regioonide jaotust. Tööd regioonis
korraldatakse maavalitsuste, omavalitsuste ja piirkonna muuseumide
baasil ning tööülesanded jaotatakse nende vahel ära. Muuseumidel saab
olema eriline roll kultuurimiljöö uurimisel ja andmete levitamisel,
nõustamisel ja avaliku arvamuse kujundamisel ning kultuuripärandi
aktiivse kasutamise planeerimisel. Kultuuriväärtuste hooldamise vastutus
lasub endiselt omanikel, kuid riigi kohustus on neid seejuures suunata,
nõustada ja vajadusel toetada. Kultuuriväärtuste ameti ülesandeks jääks
kultuurimiljööga seotud tegevuse üldine korraldamine ja koordineerimine,
säilitamise ideoloogia ja hooldusmeetodite väljatöötamine ning
informatsiooni levitamine. Kodanike aktiivseks kaasamiseks on tarvis
avalikku foorumit ja diskussioone, kus igaühel on võimalus
demokraatlikul viisil arvamust avaldada ja seeläbi ka kultuuripärandiga
seotud töös osaleda.
Mõistagi nõuaks niisuguse reformi elluviimine palju aega ja raha. Kuid
küsigem parem, kas kultuuripärand kannatab oodata ja kas
kultuuriväärtusi saab üldse rahas mõõta? Rohkem kui aega ja raha, on
tarvis hankida teadmisi, kuidas tööd paremini korraldada, kuidas
kultuuripärandit uurida ja propageerida ning kasutada ja hooldada. See
info peab olema ulatuslik ja usaldusväärne ning teadmiste kvaliteedi
eest peab vastutama riik. Sellest tulebki alustada.
|
