|
Mõned aastad tagasi jõudsid
muinsuskaitsega seotud vastuolud haripunkti. Kõigil oli selge, et
konfliktide saatel ei ole kultuuripärandi kaitse ja säilitamine võimalik.
See oli ka muinsuskaitseseaduse muutmise ajendiks.
Kogu
maailmas on
praegu areng ja elukeskkonna säilitamine teravas vastuolus. Areng on
loomulik nähtus, kuid see peab toimuma kooskõlas keskkonna tingimuste
ja inimese sotsiaalsete süsteemidega. Kui mingis osas toimuvad
muudatused kiiremini või teiste osade arvel, siis on kogu areng
tasakaalust väljas ja seda tuleb ühte vaigistades või teist kaitstes
reguleerida.
Kultuuripärandi kaitse
on inimkonna ajaloos suhteliselt uus mõiste. Varem, kui materiaalsed võimalused
olid piiratud, toimusid ka muudatused aeglaselt ja inimesed suutsid
nendega rahulikus tempos harjuda. Industrialismiga alguse saanud kiired
tehnilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised muutused
sunnivad inimesi üha uutesse ja erinevatesse rollidesse ning nende
protsesside käigus ei ole ainult keskkond, vaid ka inimene ise
tasakaalu kaotanud. Eneseteadvus ehk identiteet – kooskõla inimese
enda ja tema ümbruse vahel – on kriisis.
Tugev identiteeditunne
eeldab aja ja ruumi järjepidevusest. Tuttava miljöö ja hea mälu abil
on võimalik end aja ja ruumiga seostada ning see tekitab kindlustunde
nii oleviku kui ka tuleviku suhtes. Kui ümbrus muutub kiiresti ja
ulatuslikult, siis tunneme end eksinuna, satume paanikasse, käitume mõtlematult
ja nõrk mälu raskendab õige suuna leidmist.
Tasakaalu, aruka mõtlemise
ja orienteerumisvõime säilitamiseks ongi vaja hoida ja hooldada seda
vara, mida me isekeskis muinsuseks nimetame. Need ei saa olla ainult
valitud, paremat sorti või meelepärased väärtused, vaid kõik, mida
me elades ja tegutsedes loome. See moodustab meie kultuuri.
Me oleme mõjutatud oma
kodukoha ja rahvuse ajaloost, elustiilidest, traditsioonidest, väärtushinnangutest,
muusikast, jutustustest, maastikust ja ehitistest. See on äratundmise,
kokkukuuluvuse ja kodutunde allikas, millest ammutame jõudu muutuste ja
arenguga kaasaminekuks. Kultuur annab vahendid ka identiteedi
vormimiseks ja avaldamiseks. Tugev side oma kultuuripärandiga aitab
luua respekti teiste rahvuste ja kultuuride vastu.
Uue
muinsuskaitseseaduse
eelnõu selgitustes tõdetakse, et kehtiva seaduse kontseptuaalne alus
– seaduse vaim ja põhimõtted on aja proovile vastu pidanud. Säilitamise
vajadus küll, kuid selle korraldamise viiside üle tuleb tõsiselt aru
pidada.
Trivimi Velliste on võrrelnud
muinsuskaitset väga tabavalt riigikaitsega. Mõlema mõiste puhul on
tegemist enesekaitsega, kuid kui me riiki kaitseme välisvaenlase eest,
siis kultuuripärandit peame paraku iseenda eest kaitsma. Mis oleks, kui
jätaks muinsuskaitse vabadusvõitlust sümboliseerima ning keskenduks väärtuste
korrastamisele, hooldamisele ja kasutamisele. Nimetagem seda tegevust näiteks
kultuurivarade haldamiseks.
Muinsuskaitset seostame
minevikku suunatud arhivaarse tegevusega, mis eraldab ja isoleerib
teatud osa kultuuripärandist. Säilitamise motiive pole piisavalt
selgitatud ja seepärast tundub kogu tegevus ühiskonda koormava ning
arengut takistavana. Kultuurivarade haldamine on aga tegevus tänapäevas
ja selle ülesandeks on jälgida, et varad oleks hooldatud ja
kasutatavad ning et järjepidevus meie kultuuris ei katkeks. Nii on
kultuuripärandit võimalik kaasajaga paremini siduda ja selle
sisu ning väärtus saab kõigile mõistetavaks.
Kui oleme kultuurimälestiste
väärtuse endale teadvustanud, siis oskame seda ka ülejäänud ümbrusega
võrrelda. Täna võrreldes märkaksime, kuidas me oma elukeskkonda võõraste
mahtude ja materjalidega puruks ehitame. Piiratud ülesandega
antikvaarse tegevuse asemele saaksime tähtsa lüli püüdluses
kvaliteedi järele, kus kvaliteet ei ole ainult tehnika ja ökonoomsuse
küsimus, vaid ka kultuuri küsimus.
Eesti
on küll väike,
kuid väga vaheldusrikka kultuurimustriga. Need peegeldavad kohalikke
eeldusi ja ajaloolist arengut, mida ei saa pealinnast määrata. Igal
paigal peavad olema võimalused oma identiteeti luua ja arendada.
Selleks on vaja teadmisi, uhkust ja aktiivseid panuseid. Arhiivid,
muuseumid, raamatukogud, muinsuskaitseseltsid ja kodukandiliikumine
ootavad suuremaid võimalusi.
Kultuurikeskkond omab väärtust
ja see ka toodab väärtusi. Rikkaliku kultuurilooga miljöö soodustab
loovust, ettevõtlikkust ja produktiivsust. Samas tõmbab see ka
loovaid, ettevõtlikke ja produktiivseid ligi. Investeeringud
kultuurikeskkonna säilitamisse ja elustamisse tasuvad end ära.
Sisukas ja elustatud
ajalugu avab tee ka kodu- ja välismaisele kultuuriturismile. Uut
kunstimuuseumi peetakse välisturismi väravaks, kuid kas poleks siiski
õigem enne värava ehitamist oma õu korrastada ja unustatud väärtused
üles leida. Külalised ei tule ainult väravat imetlema, vaid tahavad
ka õues ringi vaadata.
Kultuuripärand,
mida ühiskond kasutab, peab olema võimalikult ehtne. Võltsingutele
rajatud ühiskond ja identiteet ei ole mõeldavad. Kultuurimälestisi ei
ole võimalik taastada ega uuesti teha. Kui mälestis on rikutud või hävinud,
siis on ta seda jäädavalt ja meie kohus on kaotusi vältida. Süüdlaste
trahvimine on võitlus tagajärgedega.
Kultuurimälestise väärtust
ei saa mõõta rahas. Väärtus on suhteline ja sõltub mälestise sisu
tõlgendamisest, selle osast ajaloos ning tähendusest meie
identiteedile. Seisukohti võtta ja pretensioone esitada on võimalik
alles siis, kui kõik on väärtuse sisust ühtemoodi teadlikud.
Me
peame õppima
tuntud teemade ja asjade üle avalikult väitlema. Kultuuripärandist rääkides
ei ole raskus selles, et eesti kultuur oleks vaene, vaid me ei oska
esemeid ja nähtusi tõlgendada ning neile sügavamat sisu anda. Suure
sammu saaks korraga edasi, kui terminite ja mõistete tähendustes kokku
lepitakse. Siis oleks võimalik ka eesmärke selgemalt sõnastada ja
koostöö muutuks ladusamaks ning kõigile arusaadavaks.
Asjatundjate
kompetentsuse arendamine ja koolitamine on vajalik nagu igas teiseski
eluvaldkonnas. Inspektoritest peavad saama nõuandjad, kes oskavad
selgitada ja veenda ning valdavad ka tehnilisi lahendusviise.
Oma identiteedi ja
kultuuri säilitamisele ei ole võimalik kedagi sundida. See äratundmine
ja vajadus peavad tekkima vabatahtlikult. Samuti ei ole võimalik
kellegi identiteeti ja kultuuri säilitada ilma tema osavõtuta. Äratundmiseks
on vaja teadmisi ja osalemine eeldab vastastikust usaldust.
Praegu,
kus muinsuskaitseseaduse korrektuur keskendub peamiselt inspektorite töö
hõlbustamisele, ei ole tähtis, kas muinsuskaitse sundust korraldab
amet või inspektsioon. Kultuuripärandi kaitse ja kasutamine ning
kultuurikeskkonna hooldamine vajavad uut suunda. Nimest olenemata peavad
muinsuskaitsjad saama volitused ja võimalused kultuuripärandi
aktiivsesse kultuuripoliitikasse toomiseks.
See protsess võib
kesta väga pikka aega, kuid alustada tuleb kohe, sest meil ei ole ülearust
kultuurivara, mida mõtlematult raisata.
Lea Stroh
27.10.2001
|
