Kommentaare Muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõule 806 SE

Sukeldujate ja detektoristide ohjeldamine tegevuslubadega oleks sama, kui lasta huvilisi maapealseid varemeid ainult lubade alusel vaatama. Kultuuripärand kuulub kõigile ja kõigil on õigus sellest osa saada. Inimesi tuleb õpetada kultuuripärandisse lugupidavalt suhtuma. See eeldab teaduslikul tasemel väljatöötatud ja kõigile arusaadavaid väärtushinnanguid ning nende sidumist kogu rahvusliku ajalooga. Inimesed tunnevad loomupäraselt huvi oma ajaloo ja juurte vastu. Õigesti suunatud selgitustöö tulemusel hakatakse väärtusi mõistma ja hoidma. Probleem on tekkinud seetõttu, et niisugune informatsioon on raskesti kättesaadav või seda polegi. See kehtib igat liiki kultuuripärandi kohta.

Teine probleem on raha. Muinsuskaitseameti peadirektor põhjendab mälestiste halba olukorda raha puudumisega. Raha on tõesti vähe, kuid eesmärkide nimel saaks ka suhteliselt väikeste summadega korraldada tegevust nii, et mälestiste omanikel oleks vajalik informatsioon  väärtuste kohta ja juhised nende hooldamiseks. Omanikud saavad tõesti palju ise ära teha, kuid nad peavad teadma kahte asja – esiteks, mis väärtused nende valduses oleval mälestisel on ja kuidas neid tuleb hooldada ning rikkumise ja hävimise eest kaitsta.

Rahapuudusega võrreldes on tõsisem probleem muinsuskaitseametnike ebakompetentsus. Ehitusmälestistega tegelevad inspektorid on valdavalt ajaloolased, kes ei ole pädevad ehitustehnilisi probleeme käsitlema. Ebakindlus sunnib pabereid täitma ja neid nõudma, mistõttu on kogu asjaajamine muutunud ülemäära bürokraatlikuks. Niisugune töökorraldus nõuab väga palju aega ja raha. Diplomeeritud ajaloolased ei peaks tegema kantseleiametniku tööd ja ei tohiks teha ehitusinseneri tööd. Nende tööks peaks olema uurida ja selgitada ajalugu, et kultuuripärand ja selle väärtused saaksid üldsusele mõistetavaks.

Eelnõu kohaselt hakkavad kaitsekohustuse teatised sisaldama veelgi vähem infot. Selle sisu täiendav kärpimine väljendaks ainult lugupidamatust mälestiste omanike suhtes, keda riik sunnib kõigi muude kohustuste hulgas nüüd veel mälestise kohta infot hankima. Eelnõu seletuskirjas viidatakse kärpimisega seoses saadavale edule, mis tegelikult tähendab vaid Muinsuskaitseameti soovi kohustusega kiiremini valmis saada. Eesmärgid ja tulemused neid ei huvita.

Väärtuste selgitamiseks ei piisa, kui saadetakse postkasti teatis, et hoone on kaitse alla võetud või kohustatakse mälestise tunnuste kohta vaatama Muinsuskaitseameti kodulehelt. Kui eksperdid on leidnud, et ehitis on kultuuriloo seisukohast oluline ja määranud selle väärtuse tunnuse, siis omanikule, kes ei ole ekspert, tuleb seda selgitada temale arusaadaval viisil. Kui mälestise väärtusi ei ole arusaadavalt selgitatud, on väga suur risk, et hooldamise ja remondi käigus just need väärtused hävivad. Näiteks, kui hoone kaitse alla võtmise motiiviks oli mõni eriline konstruktsioon või viimistlus, mis remondi käigus asendatakse, on ka mälestis sisuliselt hävinud. Ehitusmälestise väärtus ei seisne ainult selle olemasolus, asukohas või mahus. Väärtuse moodustavad väga paljud komponendid üksikult ja tervikuna ja mis peamine – need peavad olema originaalid.

Selle probleemiga haakub ka vastutuse küsimus. Kas omanikku saab süüdistada mälestise rikkumises või hävimises, kui ta ei ole väärtuse olemusest teadlik või kui talle pole antud juhiseid nende väärtuste hooldamiseks? Kas sellisel juhul on mälestise hävimise põhjustanud riik ja kes tegelikult vastutab?

Üllatuslikult on seaduseelnõusse sisse toodud leevendus, mille kohaselt võib omanik mälestist vabalt remontida. Iseenesest on see loomulik ja nii peakski olema, kuid antud juhul tundub see taas Muinsuskaitseameti soovina nö punkt kirja saada. Eelnõust ei selgu, mida tähendab hooldamine ning mis vahe on hooldamisel ja remondil. Teatavasti ei ole need sünonüümid. Mõistete ühe lausega selgitamisest seaduses ei piisa, et kõik nendest ühtemoodi aru saaksid.

Ka kehtivas seaduses on ette nähtud, et kaitsekohustuse teatises märgitakse mälestise hooldamiseks tehtavate tööde loetelu vaid vajadusel. See vajadus on alati olemas! Võiks isegi öelda, et see on hädavajalik. Seaduses on see nõnda ilmselt seetõttu, et Muinsuskaitseamet ei suuda seda kohustust täita. Eelnõu seletuskirjas lubatakse, et Muinsuskaitseamet töötab välja remondi- ja hooldustööde juhendid, mis määravad nende tööde üldtingimused. Täna on iga juhend vajalik, kuid tõenäoliselt kujunevad need pealiskaudseteks juhtnöörideks, millega pole tegelikult midagi peale hakata. Iga objekt on eriline oma väärtuste ja probleemide poolest ning universaalsete lahenduste pakkumine võib olla isegi riskantne. Paljudel inimestel, nii mälestiste omanikel kui ka ehitajail puuduvad õige materjalivaliku ning korrektse remonditöö teadmised ja oskused. Väärtusi mõistmata ja töövõtteid tundmata võib ka parema tahtmise juures kasu asemel kahju tekitada. Praeguses olukorras võib niisugune seadusesäte soodustada mälestiste massilist rikkumist või koguni hävimist.

Kokkuvõttes võib öelda, et ainuüksi olemasoleva seaduse sõnastuse lihvimisest ja tehnilist laadi muudatustest olukorra parandamiseks ei piisa. Seaduseelnõu ja seletuskirja on koostanud Muinsuskaitseameti peadirektor isiklikult koos kahe õigusnõunikuga. Paljude ettepanekute ja nende põhjenduste järgi otsustades ei ole koostajad kultuuripärandi olemusest ega ka selle säilitamise eesmärkidest päriselt aru saanud. Mitme kavandatud ettepaneku eesmärk on ilmselgelt Muinsuskaitseameti vastutuse ja kohustuste vähendamine ehk teiste sõnadega – oma küündimatusele seadusliku raami taotlemine. Võib vist pidada pretsedendituks, et ühiskonnale nii olulise valdkonna tegevuse reegleid määravad vaid paar inimest, kellel pealegi pole tegevuse ülesannetest ega eesmärkidest täit ettekujutust. 31.oktoobri Postimehes ilmunud intervjuus (Muinsuskaitseameti juht: mälestiste nimekiri võiks olla lühem) süüdistab peadirektor (olles valdkonnas vastutava ja riiki esindava ameti juht!) kedagi anonüümset, kes ei suuda kaitse alla võetud kultuuriväärtuslikke objekte kaitsta. Tema arvates ei ole ka mõttekas võtta hoonet kaitse alla vaid seetõttu, et see tundub kellelegi olulisena. Kõikide väärtuslikuna tunduvate hoonete kaitse alla võtmine rikkuvat pigem muinsuskaitseameti mainet. Niisuguse mõttelaadi ja suhtumisega inimene ei tohiks kultuuripärandiga seotud tegevust korraldada, seaduse koostamisest rääkimata.

Ehkki põhimääruse kohaselt on Muinsuskaitseameti ülesandeks muinsuskaitsealase töö juhtimine, on see siiski vaid järelvalveamet, kellel puudub süsteem ja ideoloogia kultuuripärandi säilimise tagamiseks. Kultuuripärandi sisuliste (ideoloogiliste) probleemidega tegelev institutsioon praegu puudub. See tuleb luua, kuid alustuseks tuleb välja töötada kultuuripärandi väärtustamise ja säilitamise ideoloogia. Alles seejärel saab luua süsteemi, kus kultuuripärandil on oluline koht ühiskonna tegevuses ja arengus ning kus selle säilimine on reaalselt tagatud. Kultuuripärandi säilitamine vajab täiesti uut kontseptsiooni ja tegevuse kardinaalset ümberkorraldamist.

Lea Stroh
21.11.2010