|
Pärnu
Postimees tellis minult artikli nõuannetega väikemajade omanikele
praegusel kevadisel ajal. Juhtusin olema Pärnus. Võtsin fotoaparaadi ja
jalutasin kesklinnast välja probleeme ja näiteid otsima. Mõtteis hakkas
arenema lugu soovitustega veerennide kontrollimiseks, haljastuse
kärpimiseks, uste-akende hooldusvärvimiseks… Kuid üsna pea jäin nõutuks,
sest niisuguste nõuannetega ei olnud sealkandis midagi peale hakata.
Ühel
pool tänavat olid maa sisse vajunud puumajad, mis pole juba kaugest
nõukogude ajast saati hoolitsevat kätt tunda saanud, teisel pool
võltsmaterjalidega üleslöödud fassaadid vaheldumisi tühjakskolitud
majadega. Taamal turritas maja lammutamisest jäänud prügihunnik.
Kõrvalkrundil laiutav pealetükkivate vormidega pooleliolev ehitus sundis
põiktänavasse keerama. Tänavaristilt paistis suurehituse võrkaed ja
masse kaevatud augu suurus reetis, et siia tuleb hoonekolakas.
Läbi ühe
aiavärava märkasin parandatud palkseina. Vaatasin seda vusserdist ja
mõtlesin, et nõukogude ajal tegid majavalitsuse mehed paremini. Neil oli
ehitustöö kogemus. Paljudel tänastel majaomanikel seda pole. Ja pole ka
midagi imestada, sest majaomanikud ollakse suhteliselt lühikest aega.
Pealegi napib raha ja majad on nii lagunenud, et ainult hooldustööde
kogemustest ja teadmistest ei piisa.
Sugugi
parem ei ole olukord paljude pealtnäha korras ja hooldatud majadega.
Tihti on kasutatud materjale ja meetodeid, mis ei sobi ehitustehniliselt
ja esteetiliselt vanema hoonestusega. Tehnilised probleemid hakkavad
märku andma aastate pärast, kuid hoonete kultuuriajalooline väärtus on
juba hävinud.
Kes annaks nõu?
Kas ei
osatud ette näha, et koos hoonete tagastamisega tuleb õpetada neid ka
korrastama ja hooldama? Mängus on ju palju – normaalsete elutingimuste
ja hooldatud elumiljööde loomine, ressursside heaperemehelik kasutamine
ning kultuuriajalooliste väärtuste säilitamine.
Eesti
elamumajanduse arengukavas aastani 2010 on üheks suunaks
professionaalsuse tagamine, mis tähendab erinevaid koolitusprogramme ja
käsiraamatuid nii hoonete omanikele/haldajaile kui ka elamuehituse
spetsialistidele. Korrigeeritud arengukavas aastateks 2003-2008 on aga
rõhk pööratud renoveerimislaenude kättesaadavusele. Lubatakse üldisema
iseloomuga kinnisvara korrashoiu alaseid koolitusi eluaseme omanikele ja
kasutajaile, kuid ainult korterelamutega seoses. Kultuuriajaloolisest
väärtusest ja ehitusajaloo säilitamisest ei ole neis dokumentides
sõnagi.
Elamumajandusega seonduv on antud kohalike omavalitsuste korraldada.
Pärnu linna arengukavades ei ole samuti majaomanike nõustamist ette
nähtud. Ühest ajaleheartiklist lugesin, et linnavalitsuse palgal olevat
spetsialistid, kes on nõus ka majaomanikele tasuta erialast nõu andma.
Kui need spetsialistid tõepoolest on olemas, siis tehtu järgi otsustades
on nende hoonete remondi- ja hooldusalased nõuanded küll nigelad.
Värvid linna!
Vanasti
kanti maalritöö kogemusi edasi põlvest põlve. Õpiti vigadest ja kasutati
parimaid lahendusi, sest töö ja materjal polnud raisata. Järjepidevus
katkes. Nüüd õpitakse neid tarkusi koolis. Kampaania „Värvid linna!“ on
hea mõte, kuid kvaliteetse tulemuse saamiseks ei piisa ainult
värvipassist. Iga hoone fassaad on unikaalne. Värvimisel tuleb teada,
kuidas pinda ette valmistada, missugust värvitüüpi valida, kuidas
värvida ja värvitud pinda hooldada. Universaalseid lahendusi pole.
Kampaania korraldajad on jätnud nõustamise värvimüüjate hooleks. Kahel
kevadel järjest on vahendatud Sadolini Värvikeskuse müügijuhi nõuandeid
ajalehe kaudu (Pärnu
Postimees:
Värvimisega ei maksa praegu kiirustada,
Kiirustamine lühendab uue värvi eluiga).
Kahjuks tuleb tõdeda, et selles värvipoes ei osata asjatundlikku nõu
anda.
Ehitusmaterjalide turg
Kõike on
saada! Kaupa on nii palju, et poole võiks rahumeeli lettidelt ja
riiulitelt ära korjata. Ka sellest, mis alles jääks, oleks raske
kvaliteetseid tooteid üles leida. Tundub, et Eesti turule võetakse
lahkelt vastu kõik, mida vähegi kuskil toodetakse. Sorava reklaami
saatel suudetakse majaomanikele kaela määrida isegi kõige mõttetumaid
materjale ja lahendusi. Mõne toote omadusi ja kasutusjuhendit lugedes
tundub, et loodusseadused ja ehitusfüüsika reeglid enam ei kehti.
Kes
aitaks tarbijaid – majaomanikke – selles materjalide kaoses
orienteeruda? Kes kaitseks neid tootjate ja müüjate omakasupüüdliku äri
eest? Kes kaitseks Eesti ehituspärandit ja –traditsioone moonutamise
ning hävingu eest?
Muinsuskaitsest
Muinsuskaitsealast tööd peetakse minevikku suunatud ja arengut
pidurdavana. Tõepoolest, mida arvata hiljutisest Ruhnu küla ajutise
kaitse alla võtmisest? Muinsuskaitseametnikel on ammu teada, mida Ruhnu
saar ja küla endast kujutavad. Nüüd, mil ruhnlased on saarele uut
koolimaja ehitamas, pannakse ettevõtmine seisma motiveerides, et hoone
ei sobi ja varjab vaadet. Need on tüüpväljendid, mida kasutatakse
tagantjärele, kui oma töö on jäänud tegemata. Muinsuskaitsjad peaks
olema ajast ees, selgitama ja juhendama, kuidas tuleks planeerida või
ehitada, et kultuuriväärtused säiliksid ja et uus sobiks ning ei varjaks
vaadet. Muinsuskaitseamet väidab, et neil napib lisaks rahale ka
tööjõudu. Tõsi, kuid sellest on räägitud juba piisavalt kaua ja aeg
oleks midagi ette võtta.
Töö
maakondade kultuuriväärtustega tuleks anda kohalikele muuseumidele.
Informatsioon ja kompetents on olemas. Muuseumidest saaks koha ajaloo ja
kultuuriväärtuste tutvustajad ning kultuurimiljöö hooldamiseks vajalike
teadmiste levitajad. Personali tuleb täiendada, eelkõige
traditsioonilist ehitust tundvate spetsialistidega, sest majaomanikud
vajavad suuremat tähelepanu, tuge ja abi ning kultuurimiljöö vajab
professionaalset korrastamist. Muinsuskaitseameti ülesandeks jääks
ideoloogia ja suuniste väljatöötamine ning propageerimine. Rootsis võeti
niisugune süsteem kasutusele pea 30 aastat tagasi ja see töötab.
Kultuuriväärtused peavad saama selgema ja kindlama koha tänase miljöö
kujundamisel – need tuleb esile tõsta ja väärtustada. Siis selgub
koguni, et kultuuripärand on tähtis ressurss ühiskonna arendamisel!
Üks
nõuanne siiski:
praegu
on sobiv aeg maja fassaadide pesemiseks!
|
