Ehitis peab sobima ümbrusega
ehk meist endist

MÕELDES PROBLEEMIDELE PÄRNUS

Kogu tegevus maakeral on seotud inimesega. Me ei ehita ju linnu, kaubamaju või hotelle tulnukate jaoks, me harime maad, puurime naftat, trükime raamatuid ikka ainult iseenda vajaduste rahuldamiseks. Oma elumiljöö kujundame samuti ise ja endale.

Meie meeled registreerivad ümbrusest tohutul hulgal signaale. Nende sisust ja kvaliteedist sõltub meie enesetunne ja elukvaliteet.

Missugune ehitis sobib ümbrusega?

Planeerimis- ja ehitusseaduses on kirjas üks lihtne ja loogiline lause: ehitis peab sobima kokku ümbrusega. Kuid igal inimesel on oma arvamus ja arusaamine. Kes ütleb, missugune ehitis sobib ümbrusega ja missugune mitte? Tegelikult tahame ju ehitist ja miljööd, mis toodaks meie meeltele positiivseid emotsioone. 

Alateadvuses suudavad kõik hea ja positiivse ära tunda. Hoopis keerulisem on aga seda luua. Selleks on tarvis arhitekti intuitsiooni ja kogemusi, kuid eelkõige teadmisi inimese füsioloogiast – mida meie meeled tajuvad positiivsena ja mis tekitab negatiivseid emotsioone?  

Tänapäeval on arhitektide loomingu kvaliteet langenud. Peamiseks põhjuseks on majanduslikud tegurid ja tellija arutud soovid. Tihti tundub aga, et arhitekt pingutab vaid selle nimel, et tema loodud suureskaalaline kunst ümbrusest võimalikult rohkem erineks ja silma torkaks.

Miljööväärtustest

Viimasel ajal kasutatakse palju sõna miljööväärtus. Taas mõiste, mida igaüks võib tõlgendada isemoodi. Väärtuslik miljöö on samuti positiivsete emotsioonide allikas. Enamjaolt tajutakse miljööväärtust ajaloolise hoonestusega piirkondades. Hindamisel ei saa aga piirduda ainult meeldib-ei meeldi kriteeriumitega. Vaadelda tuleb ka sisu.

Üks vana tööstuspiirkond ei pruugi pakkuda erilist esteetilist elamust, kuid selle ühiskonnaajalooline väärtus võib olla võrdne või koguni kaaluda üles mõne harmooniliselt kujunenud elamurajooni miljööväärtuse. Seega saab rääkida kultuurimiljööst ja selle väärtustest. Nende väärtuste märkamiseks on tarvis faktilisi andmeid ja teadmisi koha ajaloost, selles elanud ja elavate inimeste elatusviisidest, traditsioonidest ja elustiilidest. Kultuurimiljöös leiduvaid väärtusi tuleb selgitada. Inimesi tuleb kaasata väärtuste avastamisel ja neile usaldada nende hooldamine. Ainult nii on kultuuripärand kindlalt kaitstud.

Milleks kultuurimiljööd?

Koha ajalool ja ümbruse kultuuriväärtustel on tähtis osa meie elus. See loob identiteeditunde ja turvalisuse. Kui ümbruses toimuvad muudatused on kiired ja ulatuslikud, tekib rahulolematus ning hirm võõraks muutuva miljöö ees. Kvaliteedi parandamise vastu pole kellelgi midagi, kuid suuri struktuurilisi muudatusi kavandades tuleb niisuguseid tundmusi ja reaktsioone arvesse võtta. Elanike huvide kaitsmine ei ole nende eraasi, vaid kuulub planeerijate ja poliitikute tööülesannete hulka.

Miljööde kaitse alla võtmise vajadus tähendab, et neid peab kellegi eest kaitsma. Loomulikult pole need tulnukad, vaid me ise. Väärtused on tõesti ohus, sest me ei tea, mis ja kus need on. Kui väärtused avalikustada ja teadvustada, siis puuduks vajadus eraldi kaitsealade loomiseks. Ka seadusandluses on ju tegelikult kõik kaitseks vajalikud reeglid juba kirjas, pealegi peab kogu elukeskkond tervikuna olema väärtuslik ja kvaliteetne. Poliitikud, kes ei taha tunnistada kehtivaid seadusi ja määrusi, tuleb lihtsalt välja vahetada.

Nõudlus arengu järele

Linna arengu märgiks arvatakse olevat kaasaegne arhitektuur. Mida moodsam, seda parem. Siis tulevat ka investorid, loovad töökohti ja päästavad linna viletsusest. Tänapäeva arhitektuuri ja ehitustehnika madal kvaliteet on pigem taandareng. Armetute kaubamajakastide ehitamisega ei purustata ainult olemasolevat miljööd, vaid nendes müüdava importkaubaga tõrjutakse välja ka väikesed poed, kodumaine toodang ja võimalused toota.

Kui soovitakse tugevdada koha konkurentsivõimet, siis tuleb seada eesmärgiks hoopis elamiseks-töötamiseks kvaliteetse ja atraktiivse miljöö loomise. Koha teeb atraktiivseks ajalooline järgepidavus ja võimalused seda tajuda ning tunda. See stimuleerib ka elanike fantaasiat, initsiatiivi ja ettevõtlikkust ning meelitab ligi ettevõtlikke inimesi. Investeeringud kultuuri ja kultuurimiljöösse on ehk kõige efektiivsem vahend ühiskonna positiivse arengu saavutamiseks.

Tänastes planeeringutes tuleb näha kultuurimiljööd arengu ressursina ja mitte takistusena. Hea ajalooline teadmistebaas on tähtis eeldus linna või koha eripära väljatoomisel. Ainult nii on võimalik seda omapära teadlikult arendada, erinemaks teistest kohtadest ja linnadest nii Eesti, Euroopa kui ka maailma mastaabis. Niisugune lähenemine tähendab aga, et kohas tehtavad muutused peavad olema kooskõlas ajalooliselt väljakujunenud tervikuga.

<<ARTIKLID