Kultuurimiljöö planeerimine

Tänapäeval on tekkinud vajadus ja suurenenud huvi ressursside säästliku kasutamise järele. On jõutud arusaamisele, et loodusvarad ei ole lõputud ja neid peab heaperemehelikult kasutama.

Jätkusuutliku ühiskonna tähtis ressurss on ka kultuuripärand ja seda nii kultuurilisest, tehnilisest, sotsiaalsest, ökoloogilisest kui ka majanduslikust vaatepunktist lähtuvalt. Seepärast peab kultuuripärandil olema tähtis koht ühiskonna planeeringutes.

Kultuuripärand ei takista arengut, kuid esitab nõuded arengu suundadele ja tegevuse kvaliteedile. Seoses sellega tekib vajadus tõlgendamisteks. Aegade jooksul loodut tuleb tundma õppida, selle sisu ja väärtused välja selgitada ning tänases päevas kasutusele võtta. Tõlgendamiseks on vaja vestlusi ja arutlusi, mille tulemusel saavad väärtused üldsusele selgemaks ja planeeringud ning lahendused tulevad kvaliteetsemad ning jätkusuutlikumad. Kultuuripärand ei ole probleem, vaid see on ühiskonna alustugi, millele saab rajada jätkusuutliku arengu.

Meid ümbritsev miljöö sisaldab erinevatel aegadel ja erinevate inimeste poolt loodud väärtusi. Need kuuluvad meile kõigile. Juurdekasv ja areng eeldab, et me oskame ja suudame olemasolevaid väärtusi otstarbekalt kasutada.

Linnad on alati olnud muutumises. Linna tihendamine uute majade ehitamisega kõrgusesse või rohealadele võib olla hea ja vajalik, kui see põhineb selgel nägemusel, kuidas linnaruumi peab parandama ja arendama. Meie linnad võivad taluda kõrghooneid ja klaasmaju, kui need on õigesti tehtud ja õiges kohas. Kuid küsimus on hoopis selles, kas elukeskkonna edukuse ja arengu mõõdupuuks saab olla üksluisus ja teiste maailmalinnadega sarnanemine.  

Paiga teeb atraktiivseks järjepidevuse säilitanud kultuurilooline omapära. See pakub huvi turistidele ja turvatunnet paiga elanikele.

Kiiresti muutuvas ja üha rohkem globaliseeruvas maailmas on kultuur ja kultuuripärand rahvuse identiteedi aluseks ja peamiseks rikkuseks. Sellel ei tohi lasta tulevikku planeerides hävida.

Tänapäeval ei saa enam olla füüsilise keskkonna planeerija, kui mõttemaailmas pole kohta kultuuripärandile või kui seda peetakse vanamoodsaks, mõttetuks ja arengut pidurdavaks nähtuseks. Planeerimine tähendab kaalumist olemasolevate väärtuste ja vajaduste vahel. Seetõttu peab hästi tundma nii neid väärtusi, mida saab planeerimise tulemusel lisada kui ka neid, mis on juba olemas. Nagu öeldud, on olemasolevad väärtused ressurss. Planeerija ülesandeks on seega reguleerida kultuurimiljöö muudatuste ja eksisteerimise tingimusi. See hõlmab tegevusi, mis on lubatud, mida on võimalik teostada ja mida oleks vaja kultuurimiljöö säilimiseks teha.

Tänapäeva planeerijal peavad olema järgmised teadmised ja oskused:

• teadmised planeerimisprotsessist kui niisugusest;

• arusaamine, et planeerimine tähendab paljude väärtuste omavahelist kaalumist;

• arusaamine, et nende hulka kuuluvad ka kultuuriajaloolist, esteetilist ja sotsiaalset laadi mittemateriaalsed väärtused ja et need on osa paiga/rajatise ressursist;

• põhjalikud teadmised sellest, kuidas neid väärtusi analüüsida ja kirjeldada ja seda nii linnamiljöös kui ka maastikus;

• põhjalikud teadmised vanema hoonestuse tehnilistest eeldustest, nende kujundamise ja kujunemise seostest ning hooldamise tingimustest,

• põhjalikud teadmised asulast väljaspool oleva kultuurimaastiku ülesehitusest, selle sisust, struktuurist ja kultuuriloolisest taustast;

• mõistma, kuidas inimeste väärtushinnangud ja elamused sõltuvad mittemateriaalsetest väärtustest ehk teiste sõnadega - kuidas planeeritud keskkond/muudatused hakkavad mõjutama inimeste sümboleid, identiteedi- ja turvatunnet.

Lea Stroh

17.12.2010