|
Vanu aknaid
justkui põlatakse. Pea iga remondi, renoveerimise
või restaureerimise puhul on iseenesestmõistetav, et vanad aknad
asendatakse uutega. Muidugi leidub
viletsaidki aknaid, kuid
armutult rändavad
prügimäele ka kvaliteetne
puit, puhutud klaas ja sepa tehtud sulused. Koos selle meisterliku
käsitööga muutub rämpsuks ka kultuurilugu.
Tihti tekivad
asemele kummaliste konstruktsioonide ja jaotustega aknad, mille
materjali ja töö kvaliteeti nähes tahaks küsida: mis on juhtunud meie
tislermeistritega, et nad ei oska valmistada
enam lihtsat akentki? Või on tellija nii vaene,
et ei suuda parema akna eest maksta? Sellisel juhul ei ole ju mõtet
aknaid vahetadagi! Tehtagu olemasolevad korda ja polegi tarvis uute
akende peale kulutada.
Kuid
aknavabrikandid teavad, et vanu aknaid on raske hooldada, pidevalt tuleb
kraapida, nad lasevad
tuult läbi, on mädanenud ja kui neid
kohe välja
ei vaheta, siis mädaneb kogu maja. Nende asemele pakutakse moodsaid
selektiivklaasidega, saksa, soome või kanada tüüpi aknaid, mis värvitud
Euroopa juhtiva aknavärvitootja spetsiaalsete värvidega.
Plastaknad olevat
samuti head! Need on odavad, kergesti käsitletavad, hooldusvabad ja
energiasäästlikud, materjal on keskkonnasõbralik, seda saab hästi ümber
töötada ja tänu suurele
hulgale headele omadustele
suudab vaevalt mõni teine materjal PVC-st parem olla. Lühidalt öeldes
hoiate plastaknaid ostes kokku raha, parandate oma elukvaliteeti
(elamismugavust) ja annate oma panuse keskkonnakaitsesse.
Nii reklaamib
PVC-aknaid üks paljudest aknavabrikutest. Vastuväiteid ei ole, sest
materjal ja konstruktsioonid on samuti importkaup, mille headuses pole
tarvis kahelda. Kui siiski kahtleks ja mõtiskleks nende väidete üle?
Missuguse panuse annab plastakna omanik keskkonnakaitsesse? Mida
tähendab hooldusvaba? Kuidas on lood plasti ümbertöötlemisega?
Plastmasse on palju
liike. Umbes viiendiku kogu plastitoodangust
moodustab PVC – polüvinüülkloriid, millest valmistatakse ka aknaid.
Polüvinüülkloriidi tooraineteks on sool (57%) ja toornafta (43%). Soola
elektrolüüsimisel saadakse terava lõhnaga, mürgine ja keemiliselt väga
aktiivne gaas, kloor. Nafta töötlemisel saadakse teine gaas – eteen.
Nende kombineerimisel tekivad vinüülkloriidi monomeerid, mida kõrge rõhu
all polümeriseerides ja mitmesuguseid kemikaale lisades saadaksegi PVC.
Pärast kuivatamist on polüvinüülkloriid peeneteraline pulbriline aine.
Puhas PVC on
ebapüsiv materjal ja seepärast lisatakse tootmisel metallide ühendeid,
mille hulgas võivad olla mürgised raskemetallid plii ja kaadmium. Nende
ülesandeks on stabiliseerida plasti ja takistada selle struktuurimuutusi
edasisel töötlemisel ja kasutamisel.
Seejärel läheb
pulbriline PVC profiilide valmistajaile, kus segatakse vajalikud
lisandid, sulatatakse, pressitakse läbi düüsi ja jahtudes ongi materjal
valmis. Nüüd transporditakse profiilid aknavabrikusse, kus need
lõigatakse ja keevitatakse mistahes suuruse ning kujuga akendeks.
Eestisse tuuakse PVC-ptofiilid peamiselt Saksamaalt.
Väidetavalt
hooldusvabad plastaknad ei vaja kasutusajal
mingeid lisakulutusi ega –materjale. Kuid hooldusvaba tähendab ju, et
materjali ei saa hooldada ja ükskord on aeg ikkagi ümber. Keegi ei oska
veel öelda, kui kaua üks plastaken vastu peab. Aknavalmistajad pakuvad:
kakskümmend, kolmkümmend, viiskümmend või sada aastat, mõni ütleb eluaeg
või igavesti. Kõige otsekohesem oldi ühes firmas, kus öeldi, et nemad
annavad garantii viis aastat ja edasine neid ei huvita.
Varem või hiljem
jõuab kätte aeg, kus plastaknad on amortiseerunud. Igavesti need
konstruktsioonid siiski ei kesta, sest PVC on tundlik valguse ja
temperatuurimuutuste suhtes:
sooja toimel materjal paisub ja külma käes muutub jäigaks ning rabedaks.
PVC ümbertöötlemine,
nii mehaaniliselt kui ka keemiliselt,
on teoreetiliselt võimalik.
Kuid praktiliselt see siiski nii lihtsalt ei käi.
Keeruline on juba jäätmeid
sorteerida ja teisi
materjale eemaldada.
Iga ümbertöötlemisega halveneb
materjali kvaliteet tunduvalt. Aknavalmistajate
väidet, et plastakna materjali võib vähemalt kuus korda uuesti aknaks
kasutada, ei maksa tõena võtta.
Keemiline
ümbertöötlemine on juba
iseenesest keeruline protsess, lisaks sellele tekib suurtes kogustes
soolhapet, mis vajab neutraliseerimist,
ja mitmesuguseid keskkonnaohtlikke jääkaineid, mis tuleb deponeerida.
Praegu ega ka lähemas tulevikus ei ole PVC ümbertöötlemine tulus ja
suurem osa jäätmetest põletatakse või rändab prügimäele.
Ka põletamine on problemaatiline,
sest jääkgaasidesse sattuvad soolhape ja vääveloksiidid tuleb samuti
neutraliseerida.
Toote
keskkonnasõbralikkuse või –säästlikkuse määramisel tuleb arvestada selle
kogu „elutsüklit“ alates tooraine tootmisest kuni toote
utiliseerimiseni. Vahepeale mahuvad
materjali valmistamine, toote valmistamine, toote
kasutamine ja transport. Kui plastakna keskkonnakoormust arvestada
ainult selle järgi, et ühe akna keevitab kokku poole tunniga, siis võib
nõustuda. Kuid tegelikult kulub plastakna valmistamiseks kümme korda
rohkem energiat kui sama suure puitakna tegemiseks. Alumiiniumist akna
valmistamine koormab loodust koguni 40 korda rohkem.
Ehkki PVC-d
valmistatakse naftast, mille varud kahanevad suure kiirusega, on see
kahtlemata hea ja vajalik materjal. Kuid seda ei peaks kasutama teiste
samaks otstarbeks sobilike ja tõeliselt keskkonnasõbralike ning
–säästlike materjalide asemel. Eelkõige ei peaks plastmassi tootma
prügimägede kasvatamiseks. Puit on uuenev loodusvara – iga langetatud
puu asemele saab istutada uue. Akende valmistamiseks vajalike puude
langetamist väikeses Eestis ei maksa segi ajada vihmametsade
hävitamisega.
Kodumaine männipuit
on igati kõlblik materjal. Vaatamata sellele, et maju ei ole mitmekümne
aasta jooksul reeglipäraselt hooldatud, on külluses aknaid, mis
valmistatud sajandi eest või varemgi. Plastakna eelistest puitakna ees
saab rääkima hakata alles 100 aasta pärast. Kui need üldse nii kaua
vastu peavad.
Lea Stroh
|
