|
Ühiskond on alates taasiseseisvumisest tohutu kiirusega arenenud.
Möödanik on jäänud kaugele maha, seda pole enam vaja. Kultuuriloolisest
perspektiivist vaadatuna on kultuuripärand muutunud kontrastiks
kaasajale. Sellest on saanud teisejärguline nähtus, mida võib vajadusel
tähele panna või tähelepanuta jätta.
Teatavasti on muudatused arengu lahutamatu osa. Kuid muudatusi võib
käsitleda ka järjepidevusena. Muuseumid ja arhiivid ei ole aja
peatamiseks, vaid nende ülesandeks on hoida ajalugu tänapäevas -
säilitada järjepidevus. Kultuurimiljöö hooldamine ei ole ainult ajaloo
ja järjepidevuse säilitamine, vaid ka esivanematelt päranduseks saadud
väärtuste austamine. Kultuuripärand ei ole ainult hoolt vajav
materiaalne ja vaimne ressurss, vaid see on meie riiki ja igaühte meist
mõjutanud arenguprotsesside tulemus – ajalugu, mis moodustab riigi ja
iga üksiku kodaniku identiteedi.
Kultuuripärandit ei saa defineerida mingist ajalisest piirist lähtuvalt,
see ulatub tänasesse päeva välja. Asjad ja nähtused ei pea ootama teatud
aja, et saada kultuuripärandiks ja selleks saades ei pea side
tänapäevaga katkema. Kõik, mida me loome täna ja homme, muutub
kultuuripärandiks kohe, kui see on loodud. Aga me kasutame seda
jätkuvalt edasi. Kõik ei jää siiski kultuuripärandiks, kuid selle määrab
rohkem asja olemus, mitte aeg. Samas on just aeg ja selles muutuvad
sotsiaalsed väärtushinnangud need, mis mõjutavad kultuuripärandi sisu.
Väärtuslik tuleb välja selgitada ja selle säilitamises kokku leppida.
See peab olema ühiskondlik kokkulepe, mis põhineb ajaloo tundmisel ja
aktsepteerimisel. Asja või nähtuse väärtus sõltub selle tõlgendamisest
ning rollist järjepidevuse ahelas. Väärtuse suurust saab mõõta
tõdemusega: millest me jääme ilma, kui asi või nähtus kaob?
Kultuuripärandit ei saa mõõta arvudega tabelites ega lihtsalt
nimekirjast kustutada, kui sel on lastud laguneda. Seda ei tohi
suvaliselt ümber ehitada ega moonutada, tehes seejuures nägu, et eemalt
vaadates oleks justkui originaal. Kultuuripärandisse ei saa suhtuda kui
tülikasse kuluallikasse või minna ringi, et konflikte ja probleeme
vältida. Nõnda välditakse ka väljakutset valdkonna tööd tegelike
vajaduste ja ülesannete kohaselt korraldada.
Kultuuripärand peab olema autentne, hooldatud ja uus sobitatud
olemasolevat kahjustamata. Puudu ei ole niivõrd rahast, kuivõrd
suhtumisest ja selle muutmiseks on vaja arusaamist. Kultuuripärandi
kaitsmine ei ole see, kui keelatakse ja sunnitakse, kui teadmiste
monopol on näiliselt ühe inspektsiooni käes, mistõttu tuleb igasuguseks
tööks luba küsida. Kõigile kättesaadavad teadmised väärtuste olemusest
ja hooldustööde põhimõtetest ning asjatundlik juhendamine loovad
respekti ajaloo ja kultuuriväärtuste suhtes. See ongi kõige parem
kaitse.
Kultuuripärandiga seotud probleemide lahendamiseks ei piisa ainult
toetusfondide suurendamisest. Rahvale tuleb anda suuremad teadmised oma
ajaloost, juurtest, traditsioonidest ja vajalikud oskused selle
pärandiga ümberkäimiseks. Rahvas peab suutma oma kultuuripärandit ise
hooldada, vabatahtlikult, keeldude ja käskudeta. Aeg on üle minna
muinsuste sunniviisiliselt kaitsmiselt kultuuripärandi sundimatule
hooldamisele, mis põhineb teadmistel ja teavitustööl.
2007.aastal tõi Riigikontroll välja puudused Muinsuskaitseameti töös
kultuurimälestiste kaitse korraldamisel ja jõudis järeldusele, et riik
ei ole teinud piisavalt kultuuripärandi säilimise tagamiseks. Selle
tõestuseks on fakt, et iga kolmas mälestiseks tunnistatud ehitis on
hävinud või hävimas. Nii tõsisele kriitikale pidanuks järgnema valdkonna
töö põhjalik ümberkorraldamine. Selle asemel asuti muinsuskaitseseadust
ameti võimalustele kohandama. Hiljuti seaduseks saanud muudatuste
rakendamine võib kultuuriväärtuste hävimisele isegi kaasa aidata, sest
nüüd võib igaüks ehitisi hooldada ja remontida, kuid juhendeid nende
tööde tegemiseks pole veel olemaski.
Kultuuripärandi säilitamise soov on siiski olemas, kuid terviklikku
kontseptsiooni ja konkreetset tegevuskava endiselt mitte. Kui nii edasi
läheb, siis polegi varsti, mida tulevastele põlvkondadele edasi
pärandada ja pole ka, kes pärandit edasi kannaks.
Kultuuripärandi säilitamisega seotud töö ümberkorraldamine peab saama
kiiresti olulise tähtsusega riiklikuks ülesandeks. See ei puuduta ainult
ühe ameti töökorralduse muutmist, vaid kogu valdkonnaga seotud tegevuse
kaasajastamist. Tänapäeval ei ole kultuuripärand enam teisejärguline
nähtus. See on ühiskonna arenguks vajalik ressurss, mida tuleb sarnaselt
loodusvaradele hoida ja säästlikult kasutada. See on ressurss, mille
abil saab rikastada paikkondlikku elu, vältida ääremaastumist, luua
töökohti, tugevdada kodanike identiteedi- ja turvatunnet ning seeläbi
kindlasti ka väljarännet peatada.
|
