|
Sakala konflikt on
kestnud juba üsna kaua ja lõpp ei näi veel paistvat. Kahjuks pole see
esimene sedalaadi kemplemine ja karta on, et ei jää ka viimaseks. Kuniks
lugu värskelt meeles, võiks arutleda, miks niisugused konfliktid tekivad
ja kuidas neid vältida.
Arengu takistajad
On tuntud tõsiasi, et kui kuskil
hakatakse midagi liigutama, siis tekib kohe vastuseis. Plaanitud
ettevõtmine jääb paremal juhul venima, halvemal juhul tuleb seda muuta
või mingi hädapärane kompromiss leida. Protesteerijaid hurjutatakse ja
süüdistatakse arengu takistamises.
Paraku on aga nii,
et kodanikel pole eriti võimalik oma elukeskkonna kujundamisel kaasa
rääkida. Üldplaneeringud puuduvad ja detailplaneeringud esitatakse
tutvumiseks alles siis, kui kõik otsused on juba langetatud. Jäänud ongi
ainult protesteerimise võimalus. Oleks ju mõistlik, et igal linnal või
asulal on oma avalik arengukontseptsioon, kus kõik on eelnevalt läbi
arutatud ja motiveeritud. Seejärel saaks kontseptsiooni raames
rahulikult tegutseda ja arendada. Pole vist raske mõista, mille taha
areng tegelikult takerdub.
Turvatundest
Lühikese aja
jooksul on ühiskonnas toimunud tohutud muudatused. See nõuab uut sorti
inimest, kes suudaks kõigi nende uuendustega kiirelt kohaneda. Moodne
inimene kistakse lahti traditsioonidest, ühtekuuluvusest, normidest ja
väärtushinnangutest. Kaasaeg loob killustunud, materialistliku ja
egoistliku indiviidi, kes naudib melu ning rändab võõrandumise, tühjuse
ja pealiskaudsuse poole.
Paljud ei suuda ega
taha nii elada. Nad vajavad traditsioone ja tuttavlikku miljööd, mis
aitaksid neil meenutada, kes nad on. Need seosed loovad turvatunde, mis
võimaldavad kiiresti muutuvas ajas tasakaalu leida.
Suurem osa
kodanikest balansseerib piiri peal ja seepärast ollaksegi valvel, et
turvalisust ohustavad muutused tagasi tõrjuda. Kui riik ei mõista oma
kodanike vajadust turvatunde järele, siis peavad kodanikud ise seda
kaootilist ja hüsteerilist arengut kuidagi pidurdama.
Õiged ja valed otsused
Iseenesest püüdleb
inimloomus uuenduste poole, teisiti polegi võimalik. Kuid muudatused ei
pea olema suuremad kui vaja. Maja lammutamine ei ole kunagi kuigi
mõistlik tegu, liiatigi, kui sellel on mingi ajalooline väärtus. Oma
tahtmisi saab ka alati võimaluste järgi kohandada. Me ei kipu ju
mõisahooneid hävitama seetõttu, et need on ehitatud võõrvõimude poolt
või et nende plaanilahendus ei sobi kavandatud ettevõtmisega. Sakala
keskust tahetakse aga just neil põhjustel lammutada. Tegelike kavatsuste
varjamiseks kasutatakse termineid rekonstrueerimine ja renoveerimine.
Lääne-Euroopas
levinud kultuuripärandi säilitamise ideoloogia kohaselt tähendab
rekonstrueerimine algse olukorra taastamist. Sakala saali
rekonstrueerimine tähendaks seega ruumi algse kuju ja kujunduse
taastamist. Renoveerimine tähendab uuendamist - amortiseerunud
osade ja konstruktsioonide sarnastega asendamist ilma üldist ilmet
muutmata.
Ametnikud tulevad
ja lähevad. Paraku ei vastuta keegi oma tegude eest ja halvad otsused
silutakse kompromissidega. Vale otsuse lõpuleviimist põhjendatakse
väitega, et selle muutmine läheb kalliks maksma. Keegi aga ei vaevu
rehkendama, kui suur võiks olla
vale ja halva otsuse tagajärjel ühiskonna
ajaloole tekkiv kahju. Kindlasti kaaluks see üles
ärimeeste saamata jäänud
miljonid, kuid niisugust kaotust ei osata ei näha ega hinnata. Kuidas
küll otsustajaid veenda?
Vahest ehk faktiga, et Varssavi stalinistlik kultuuripalee on teel
maailma kultuuripärandi nimistusse.
Sakala keskusel
tervikuna, nagu teistelgi nõukogude aega iseloomustavatel ehitistel, on
kahtlemata suur ühiskonnaajalooline väärtus. Praegune arutu ja paaniline
hävitamine lõpeb ükskord tõdemusega, et ajaloosse on tekkinud
poolesajandine auk. Kui sellele lisada sõjapurustustena kaotatud ja
okupatsiooni ajal hävitatud kultuuripärand, siis on sõnadetagi selge, et
tegelikult on see auk tunduvalt suurem ja sügavam.
Kõik meie ümber ei
ole kultuuripärand ja paratamatult tuleb teha valik. Kuid valiku
tegemine ei saa olla pärast tööd koguneva ekspertgrupi,
muinsuskaitseameti peadirektori või kultuuriministri ülesanne. Nende
otsused põhinevad isiklikel kogemustel ja hetkeolukorrast tingitud
emotsioonidel. Kultuuripärandi selekteerimine peab tuginema ulatuslikele
ja süsteemsetele teaduslikele uurimustele ning hõlmama kogu riigi
ajalugu tervikuna.
Muinsuskaitsjad ja ründajad
Poolesaja töötajaga
Muinsuskaitseametis on rohkem kui pooled inspektorid ja seetõttu oleks
õigem asutust ikkagi inspektsiooniks nimetada. Vaatamata sellele, et
ametnikud on entusiastid ja oma ala fanaatikud, on pidevalt käimas
mingid skandaalid ja vägikaikavedamised. Üldsusesse suhtutakse kui
potentsiaalsesse vaenlasesse, kes tahab ainult rikkuda ja hävitada.
Tehakse nägu, nagu muinsuskaitse oleks midagi niisugust, mida
tavainimese mõistus ei võta. Samas peavad kõik eksimatult teadma, kuidas
kultuuriväärtustega ümber käia. Meenutagem näiteks Vigala kiriku altari
lugu.
Muinsuskaitsetegevuse eesmärke ja meetodeid ei selgitata, sest
inspektorite töö on üks pidev tagajärgedega võitlemine ja „tule
kustutamine“. Vahendite suurust silmas pidades võiks öelda, et tule
kustutamine käib lusikaga vett vedades. Sestap ongi teadmata, mis
väärtused kuskil asuvad ja kuidas neid hoida.
Tundub, et
muinsuskaitsega seotud probleemid saavad alguse juba selle nimest.
Muinsus on ebamäärane mõiste, mida on raske reaalsusega seostada. Ja kui
on kaitsjad, siis peavad ju olema ka ründajad ja konflikt ongi ette
määratud.
Muinsuskaitse asemele kultuuripärandi
haldamine
Kultuuripärand ja
–miljöö on rahvuslik rikkus, mida tuleb hooldada ja otstarbekalt
kasutada. Need on tulevikku suunatud ühiskonna nurgakivid. Väärtuste
hoidmine peab saama igaühe südameasjaks, vabatahtlikult ja sundimata.
See ei ole võimatu, kui väärtusi tuntakse-teatakse ja nende säilitamise
motiivid ning meetodid on kõigile arusaadavad. Kultuuripärandi
säilitamine ei saa enam olla üksnes käskudele-keeldudele rajatud
antikvaarne tegevus, vaid tähtis osa nii kohaliku kui ka rahvusliku
identiteedi kindlustamisel.
Ees ootab suur töö
– teadmiste arendamine ja levitamine, ühiskondliku arvamuse kujundamine,
hoolduse nõustamine ja kultuuripärandi aktiivse kasutuse planeerimine.
Seda ülesannet ei suuda täita inspektoritest koosnev asutus. Selle
asemele tuleks luua riigiantikvaari amet, kelle ülesandeks oleks
kultuuripärandiga seotud ideoloogia ja säilitamise meetodite
väljatöötamine, eesmärkide selgitamine ning töö üldine korraldamine.
Ülejäänud töö ja vastutus tuleks delegeerida maakondadele ja
omavalitsustele. Kohalike muuseumide näol on kompetents olemas, seda
tuleb avardada ja tugevdada. Kus siis veel, kui mitte kohapeal peaks
teadma mida, kuidas ja miks! Kõigil on õigus oma kultuuripärandile.
Lea Stroh
2007-02-20
|
