Kelle käes on vanade majade saatus?

Kuid on ka väärtusi, mida ei ole võimalik mõõta rahas ega asendada. Need on kultuuriloolised väärtused, mis luuakse põlvkondade tööga pika aja jooksul. Need annavad paigale ning rahvusele tema identiteedi. Aja jooksul kogunevad suured rikkused ja mitmekesisus. Selliste rikkuste, näiteks arhiivi või raamatukogu hävitamist loetakse kuriteoks. Tõenäoliselt ei ole me veel valmis, et vana hoonestuse hävitamisse sarnaselt suhtuda. Tegelikult on ju seegi kultuurivarade hävitamine.

Kliki pilt suuremaks

Mõistagi on varade väärtus erinev. Osa neist võib ohverdada ilma, et keegi märkaks, teised jätavad enda asemele suure tühja koha. Praegu räägitakse palju kokkuhoiust ja ressursside heaperemehelikust kasutamisest. Me peame õppima nägema ka kultuuripärandis väärtusi ja seda hindamatut ressurssi hoidma. Kui neid väärtusi ei osata näha, siis on ka kultuurimiljöö väärtusetu.

Keskkond kui tervik puudutab meid kõiki. Meil lasub vastutus ka tulevaste põlvkondade elukeskkonna kujundamisel. Selle asemel, et vaadelda ehituspärandit kui traditsioonide jäänuseid, ebakvaliteetset või koguni kõlbmatut substantsi, tuleb sellesse suhtuda heaperemehelikult ja anda võimalus uuega võrdsetel tingimustel eksisteerida.

Kelle käes on meie vanade majade saatus?

Poliitikute ja planeerijate tööd määrab raha, täpsemalt need, kellel on raha. Planeeringud tehakse väikeste piirkondade kaupa ja nende ülesandeks on enamjaolt uued pangad, ärihooned, kaubamajad, villarajoonid, parklad, bensiinijaamad ja magistraalid olemasolevasse miljöösse ära mahutada. Vanade majadega piirkonnad väärivad tähelepanu vaid siis, kui need on uue jaoks atraktiivsed.

Parimal juhul võitlevad unarusse jäänud piirkondade vanade majade omanikud ise normaalsete elutingimuste loomise eest. Halvemal juhul on kogu piirkond kuulutatud kõdurajooniks ja siis oodatakse majade kokkukukkumist, et lammutamise peale ei peaks asjatult kulutama.

Kliki pilt suuremaks

Arhitektid arvavad, et ajaloolised hooned on väärtusetud ja nende kui kunstnike ning intellektuaalide ülesanne on vanu maju trendikate ümberehituste ja omapoolsete aktsentidega rikastada.

Muinsuskaitseinspektorid on kehtestanud  vanade hoonete hooldamiseks vajalikele oskustele ja teadmistele monopoli. Elementaarsemategi teadmiste defitsiit sunnib tegema nägu, et maja hooldamine on midagi väga teaduslikku ja lihtinimesele mõistmatut. Väljavalituile antakse restaureerimislitsents, mis iseenesest veel mingeid oskusi ega teadmisi ei garanteeri. Ja ega nende oskustega polegi midagi peale hakata, sest vanemate hoonete hooldamiseks vajalike traditsiooniliste ehitusmaterjalide turg ju praktiliselt puudub.

Ehitusmaterjalide tootjad kasutavad ära praegust olukorda, kus hoonete traditsioonilised hooldusmeetodid on unustatud ning ahvatlevad majaomanikke uute hooldusvabade ehitusmaterjalidega. Suurt rõhku pannakse materjalide kergele käsitsemisele ja nende tehnilised omadused on jäänud tahaplaanile. Traditsioonilisi materjale ja meetodeid kasutatakse põlastavalt moodsate materjalide kvaliteedi, vastupidavuse ja töömahuga võrdlemisel.

Moodsate materjalide lubatud vastupidavus ning iga on teoreetilised ja seda katsetavad majaomanikud praegu oma kulu ja kirjadega.

Ehitusmaterjalidega kauplejad müüvad parema meelega seda, mis rohkem sisse toob. Seepärast on väga riskantne uskuda reklaami ja lasta kaupmeestel midagi soovitada. Ühed valdavad soravalt termineid, mille tähendust lihtinimesed ei mõista ja suudavad nii isegi kõige konservatiivsemale majaomanikule oma kaupa sokutada. Teised ainult müüvad ja ei oska kauba omadusi kommenteerida või annavad koguni valeinformatsiooni.

Majaomanikud on kimbatuses. Kes neist ei tahaks oma maja õigete materjalide ning meetoditega remontida-hooldada? Kontrollimatust ja süsteemitust ehitusmaterjalide turust on aga väga raske õiget üles leida. Kui seda õiget üldse ongi, sest moodsad ehitusmaterjalid vana remontimiseks ja hooldamiseks enamjaolt ei kõlba. 

Vanad majad pole reeglina üsna pika aja jooksul hoolitsevat peremehekätt tunda saanud. Nüüd sõltub kõik rahast. Peremehetundega majaomanik remondib ja hooldab maja kõigi raskuste kiuste hoonele sobilike materjalidega ja selle eelduste järgi ning peab ka kultuuriväärtustest lugu.

Kliki pilt suuremaks

Vaene laseb majal paremaid aegu oodates endiselt laguneda. Tõsi, hooned nõuavad kulutusi, kuid puhastamata ja paigast ära veerennid-torud annavad rohkem tunnistust peremehetunde, kui raha puudumisest.

Rikkal on vajadus maja põhjalikult ja vägivaldselt ümber ehitada. Unistused saavad euroremondiga teostatud, kuid hoone kultuuriloolisest väärtusest ei jää enamasti suurt midagi järele. Asemele tuleb traditsioonilisi materjale imiteeriv kitš ja sellel lubatakse takistamatult meie ehituskunsti osaks saada.

Lea Stroh
11.05.2001

<<ARTIKLID