Ruunikiri ja ruunikivid

Ruunikiri

Ruunid on Põhjamaade vanimad kirjatähed. Neid kasutati tuhande aasta jooksul alates ca 200 kuni ca 1200. 13.sajandi algul hakkas ladina tähestik ruunikirja kõrvale tõrjuma. Selle tõid kaasa katoliku preestrid ja misjonärid, kes tulid Põhjamaadesse ristiusku levitama. Ladina tähestikule üleminek toimus aga aeglaselt. Rootslased olid visalt vanade ruunimärkide küljes kinni ja neid kasutati ladina tähtedega samaaegselt kogu keskaja vältel. Kesk-Rootsis Dalarna piirkonnas kasutati ruunitähestikku isegi veel 19.sajandi algul.

Rootsikeelne sõna bokstav (bok = raamat, stav = vertikaalne kriips) tähendab eesti keeles kirjatähte. Algselt sisaldas aga bokstav mõistet puidu sisse lõigatud. Stav tähendas ruunimärki ja bok puidust tahvlit. Bok tähendab ka pöökpuud ja tihti oligi tahvel valmistatud pöögist. Ruunimärkide kuju reedab, et need on loodud noaga puidu sisse lõikamiseks. Märgid lõigati alati ristikiudu, sest pikikiudu poleks kriipsud nii hästi välja paistnud, eriti märja ja paisunud puidu pinnal.

Vaatamata sellele, et hiinlased kasutasid paberit juba paarsada aastat enne meie ajaarvamist, jõudis see Skandinaaviamaadesse alles 14.sajandil. Seni lõigati tekste valdavalt puutahvlitesse. Puit ei ole aga vastupidav materjal ja seepärast on ka neid tahvleid väga vähe säilinud. Sel põhjusel ei ole suudetud kindlaks määrata ka ruunikirja tegelikku levikut ja selle algne päritolu on selgeks vaidlemata.

Arvatakse siiski, et ruunikiri on olnud ühine kõigile germaani rahvastele ja selle eeskujuks oli ladina tähestik. Sõna runa  tähendab germaani keeles ka saladus või maagia. Uurijad arvavad, et ruunimärgid ja nende kindel järjestus tähestikus tähendab ka midagi maagilist.

Vanimad teadaolevad ruunitekstid dateeritakse 3.sajandisse. Need koosnevad ühest või paarist sõnast ja on leitud metallist või luust esemetel. Kokku on leitud algsete ruunidega kirjutatud tekste 200 ringis, kuid enamus neist on senini veel lõplikult tõlgendamata. Algne ruunitähestik koosnes 24-st ruunist ja seda nimetatakse kuue esimese tähemärgi järgi futhark-iks.

Viikingiaja (aastad ca 800-1060) alguseks 9.sajandil oli ruunitähestik muutunud ja lihtsustunud 16 tähemärgini. See uus tähestik esineb kolmes erinevas variandis: normaalruunid, lühiharulised ruunid ja kriipsuta ruunid. Normaalruunid on ruunitähestiku tavalisem vorm ja see domineerib ka viikingiajastu ruunikividel. Lühiharulised ruunid on normaalruunide lihtsustatud vorm. Kriipsuta ruunimärgid on järjekordne lihtsustamine ja seda tähestikku nimetatakse ka viikingiajastu kiirkirjaks või stenograafiaks. Kuusteist ruunimärki ei olnud piisav kõikide kasutuses olnud häälikute tähistamiseks ja seepärast pidid mõned märgid mitme hääliku eest seisma. Keskajal olid kasutusel ruunimärgid, mis hõlmasid kogu ladina tähestiku.

Ruunikivid

Esimesed ruunimärkidega kivid püstitati juba 4.sajandil. Neisse on sisse raiutud nimed algse ruunitähestiku märkidega ja kivid püstitati tõenäoliselt tekstis mainitud isikute mälestuseks.

Mälestuskirjade kivisse raiumine sai Skandinaavias suurmoeks umbes aastatel 950-1100. Arvatakse, et  eeskuju andis taani kuningas Harald Sinihammas, kes laskis püstitada 960 aasta paiku oma vanemate mälestuseks suure kivi. Kivi püstitamine oli seotud ka ristiusu vastuvõtmisega, sest samal ajal laskis Harald Sinihammas end ristida.

Ruunikivide tekstide kaudu saab aimu tolleaegsetest kultuurisuhetest, viikingiretkedest, kaubavahetusest ja kaupmeeste gildidest, vägilastest ja mütoloogiast. Lisaks mälestuskivile oli ruunikivil veel teisigi ülesandeid - nende kaudu väljendati staatust, varandust ja usku. Kivid püstitati tugevate, vaprate või heateoga hakkama saanud, aga ka võõrsil surnud sugulaste mälestuseks. Samas jätsid  kivi püstitajad tekstidesse ka enda kohta informatsiooni. Mida suurem ja rikkalikuma mustriga kivi, seda suuremast rikkusest see jutustas. Leidub ka ruunikive, mis on püstitatud iseenda kiituseks ja mälestuseks.

Mälestuskirjad raiuti püsti asetatud kividele, aga ka suurtele kivilahmakatele või kaljudele. Need asetsesid peamiselt teede ja  sildade  juures ning teiste käidavate kohtade läheduses. Alguses oli kividel lihtsad ornamendid. 11.sajandil aga hakkasid levima keeruliste mustritega ja kunstiliselt kujundatud ruunikivid. Säilinud fragmentide põhjal on kindlaks tehtud, et kivid olid algselt rikkalikult värvitud. Kasutati looduslikke värvipigmente, mida segati loomarasvaga. Praegu on ruunikividel kokkuleppeliselt nende paremaks jälgimiseks raudoksiidiga punaseks värvitud vaid ruunimärkide ja ornamentide vaod, sest üksikute säilmete järele ei ole võimalik rekonstrueerida kõikide ruunikivide värvilahendusi.

1100 aastate paiku hakati surnuid matma kirikuaedadesse ja hauakivid said ruunikivide tähenduse. Vanu ja unarusse jäetud ruunikive kasutati materjalina kirikute ehitamisel.

Juba 17.sajandi algul mõisteti, et ruunikividel on Põhjamaade ajaloos väga tähtis osa. Sellest ajast alates on ruunikive kaitstud ja hooldatud ning tänu sellele on neid ka palju säilinud. Rootsis arvestatakse praegu üle 3000 ruunikivi ja kolmandik nendest asuvad Uppsala läänis.

Praegu vastutab Rootsis ruunikivide eest Muinsuskaitseameti juures asuv spetsiaalne osakond Runverket, kelle ülesandeks on peale hooldamise ka kõike ruunikirjade ja ruunikividega seonduvat uurida. Suuri probleeme on tekitanud saastunud õhk ja selle toime kividele ning tuhandeaastaseid ajalooallikaid ähvardab hävimine. Kivide otsene hooldamine on antud vabatahtlikele vaderitele, kes "adopteeritud" kive regulaarselt pesevad ja nende olukorrast spetsialistidele ette kannavad.

Lea Stroh
25.02.2004          
                             

<<TAGASI