| Sõna
tapeet päritolu kohta on mitmeid erinevaid arvamusi -
Idamaad, prantsuse, kreeka, ladina või itaalia keel - kuid selle all mõeldi
üksmeelselt tekstiilist laudlinu, vaipu ja katteid. See tähendus elab
mõnes keeles edasi veel praegugi. Näiteks on prantsuse ja rootsi
keeles väljend tapeedil olema ja see tähendab, et midagi
on aktuaalne, sellest räägitakse – see on laudlinal. Mööblipolsterdajaid
ja kardinate valmistajaid nimetatakse endiselt tapetseerijaiks.
PILTVAIBAD
EHK VAIPTAPEEDID
Vanim Euroopas säilinud piltvaip ehk
vaiptapeet pärineb 8. sajandist, kuid ulatuslikumalt hakati tekstiilist
tapeetidega seinu katma varasel keskajal. Piltvaipadega püüti jäljendada
Itaalias levinud monumentaalseid seinamaalinguid ja samal ajal muutsid
need ka külmad ja kõledad ruumid hubasemaks.
 |
 |
|
Osa
Tallinna raesaali piltvaibast |
Sama,
detail |
17. sajandi keskel hakati kootud
seinakatteid Pariisis tegutsenud perekond Gobelinide manufaktuuris põimitud
piltvaipade järgi nimetama gobeläänideks. Sarnast põimimistehnikat
tunti juba Vanas-Egiptuses, kuid gobelääniks võib nimetada ainult
Gobelinide manufaktuuris valmistatud vaipu.
TEISI
SEINAKATTEMATERJALE
 |
|
SIIDBROKAAT |
Inimesed on alati ruumide seinu katnud
ja kaunistanud käepäraste materjalidega. Sama usinasti on imiteeritud
ka kättesaamatuid, kuid ihaldatud materjale. Piltvaipade kõrval
levisid seinakattena ka siidbrokaat, samet ja mustriliseks pressitud
ning kullatud nahk. Nagu eespool mainitud, jäljendati piltvaipadega
seinamaalinguid, kuid seinale maalimisega imiteeriti muidugi ka
piltvaipu. Siidbrokaadi matkimiseks trükiti või maaliti erinevaid
mustreid linasele kangale. Riidetapeet imiteeris ka mustrilist sametit.
Sellise seinakatte valmistamiseks trükiti linasele riidele liimiga
muster ja sellele puistati peenestatud villa.
Pabertapeedi valmistamine andis võimaluse
kõiki seinakattematerjale imiteerida. Jäljendati tekstiile, marmorit,
väärispuitu, kullatud nahka, erinevat laadi krohvi ja kaasajal ka
tellismüüri. Alles tapeedi ulatusliku tööstusliku valmistamisega
20.sajandi esimesel poolel muutus see iseseisvaks
sisekujundusmaterjaliks.
PABERTAPEEDI
VALMISTAMINE
Paber oli keskajal Euroopas üsna
haruldane materjal. Hiinas, kus paberivalmistamise kunsti tunti
tunduvalt varem kui Euroopas, valmistati pabertapeete juba 11. sajandil.
Tõenäoliselt tõid meresõitjad 15. sajandil sealt pabertapeedi ka
Hollandisse, Prantsusmaale ja Inglismaale. Euroopas hakkas paberi
valmistamine levima alles 18. sajandil.
Paber oli võrreldes teiste
seinakattematerjalidega väga õrn ja esialgu ka kallis materjal. Algul
valmistati paberit linase riide kaltsudest ja umbes 60 x 60 sm suuruste
poognatena. Tapeedi valmistamiseks trükiti muster klišeedega üksikutele
poognatele ja seejärel õmmeldi või kleebiti need paanideks. Paanid ühendati
kogu seina katvaks tapeediks, mis kinnitati puidust raamil või naeltega
seina külge.
Raske trükkimistöö lihtsustamiseks
katsetati mitmeid mooduseid. 18. sajandi teisel poolel hakati poognaid
enne trükkimist paanideks ühendama ja kasutusele tuli trükipress.
Mustri paberile kandmiseks kasutati ka šabloone. Muster lõigati naha,
kasetohu, vahariide, paberi või papi sisse ja see värviti
laia pintsli või harjaga üle. Tihti kasutati koos erinevaid šabloone
ja värve või maaliti käsitsi lisaks.
KÄSITÖÖST
SAAB TÖÖSTUS
19. sajandi algul konstrueeriti esimene
tapeedi trükkimise masin, millega sai valmistada suuremal hulgal mitmevärvilist
pabertapeeti. See toimus Saksamaal ja 1839.aastal ehitati esimene
tapeedivabrik, kus trükiti nelja värviga samaaegselt. Päevatoodang
ulatus 200 rullini. 1854. aastal oli trükitehnika juba sedavõrd
arenenud, et trükkida oli võimalik samaaegselt kuni 54 värviga. Kuigi
mitmevärvilise mustri trükkimine oli lahendatud, ei kasutatud hinna tõttu
siiski korraga rohkem kui 12 värvi. Alles 1870-ndatel aastatel, kui
paberit hakati valmistama puidumassist, hakkasid ka pabertapeedid
ulatuslikumalt levima ja sellest sai suhteliselt odav kaup.
Lea Stroh
18.03.2000
Vaata
lisaks: Bayeux-tapeet
Bayeux Tapestry
|
