Paljud
meist on kodus remonti tehes uurinud vanu tapeete ja püüdnud määrata
nende vanust. Pealmiste kihtide mustrid tunneme ära ja oskame oma elu
taustal dateerida. Vanemate kihtide puhul võivad abiks olla andmed maja
ehitamise või ümberehituste kohta. Aga mõnikord ei piisa ka sellest
ja siis tulevad kasuks teadmised tapeetide valmistamise ajaloost.
Paber
Väga vanu tapeete on võimalik ära
tunda paberi järgi. Kuni 1870-ndate aastateni toodeti paberit kaltsust.
Kaltsupaberil on iseloomulik hallikas värvus ja see on suhteliselt paks
ning ebaühtlane. Rebides või murdes tundub see sitke ja mõnikord on
pealispinnal märgata ka väikesi tekstiilikiudusid.
Puidumassist valmistatud tapeedipaberi kvaliteet on väga erinev. See
koltub ja muutub aja jooksul rabedaks nagu ajalehepabergi.
 |
60
x 60 suurustest poognatest
kokkuõmmeldud tapeet. Pildil on
1770.aastast pärit tapeedi
koopia Strömsholmi lossis Rootsis. |
Algul trükiti mustrid umbes 60 x 60 sm
suurustele paberipoognatele, mis seejärel õmmeldi või liimiti
tapeedipaanideks. 18. sajandi II poolel kleebiti poognad juba enne trükkimist
paanideks. 19. sajandi algul muutus tapeedipaber õhemaks ja 1830-ndatel
aastatel hakati tapeeti trükkima pikkadele paanidele. 1840-ndate paiku
enam poognatapeeti ei toodetud.
Trükitehnika
Ka trükitehnika reedab tapeedi
vanust. Käsitsi trükitud tapeedil võib hoolikal vaatlemisel aimata trükiplaadi
(klišee) servi. Sellise tapeedi trükimuster on jäme, sest puidust ei
olnud võimalik välja lõigata väga peeneid mustreid. Mõnikord
kinnitati trükiplaadile lisaks messingist ribasid või mustriosi. Ka
vanematel masinal trükitud tapeetidel on tihti jämedam mustri iseloom,
sest trükivaltsid valmistati alguses enamasti puidust.
19. sajandi keskel osati tapeeti trükkida
juba samaaegselt mitme värviga ja see ajendas kasutama uusi trükitehnikaid.
Eriti populaarsed olid satiintapeedid, mis imiteerisid siidi või
satiini. Niisugustel tapeetidel on läikiv taustvärv, mille saamiseks
segati liimvärvile enne trükkimist lupja või kipsi. Pärast trükkimist
harjati värvipind läikivaks. Satiintapeedid olid moes kogu 19. sajandi
teisel poolel.
19. sajandi keskel valmistati ka
iiristapeete. Need on triibulised või triibulise mustriasetusega
tapeedid, kus triipude värv sulandub üksteise sisse.
Alates 1870-ndatest, kui paberit hakati
tootma puidumassist, toimusid suured muudatused ka tapeedivalmistamises.
Paber muutus kergesti kättesaadavaks ja odavaks materjaliks. Tihti
segati pigmenti juba paberimassi sisse ja nii saadi nn. naturaalne
toonitud paber, millele trükiti muster. Tavaline oli ka, et taustvärvi
ei trükitudki ja selleks jäi paberi enda värv.
Muster
 |
|
19.sajandi tapeedid |
18. sajandi keskel trükiti tapeetidele
suured diagonaalruudud, mille keskel või lõikekohas oli ornament.
Sajandi lõpupoole hakati triibuliste kangaste eeskujul ka tapeetidele
triibulisi mustreid trükkima.
19. sajandi tapeedimustrite kohta võib
öelda, et see oli kogu mustrimaailma stiiliajaloo kordamine. Jäljendati
mustreid keskajast kuni rokokooni. Seetõttu sai võimalikuks, et ühes
majas eksisteerisid samaaegselt mitmes erinevas stiilis tapeedid. Siiski
olid mõned stiilid reserveeritud vaid teatud ruumidele. Näiteks
kasutati rokokoomustreid salongides ja magamistubades ning renessans- ja
barokkmustreid söögisaalides.
 |
|
"Gray", W.Morris, 1884 |
19. sajandi lõpul hakkavad
mustriloojad otsima inspiratsiooni loodusest. Stiliseeritud
lillemustrite asemel joonistati nüüd võimalikult täpseid lilli ja
taimi. Sajandivahetusel said kogu Euroopas domineerivaks inglise
kunstniku William Morrise dekoratiivsed mustrid. Ta kasutas looduse
vorme, kuid ei kopeerinud neid nii detailselt.
20. sajandi teisel kümnendil propageerivad vormiloojad uut ja puhast
stiili, kuid tapeedimustritena olid endiselt lemmikuteks vanad stiilid
ja materjaliimitatsioonid. Eriti populaarsed olid gobelääntapeedid,
mida iseloomustavad tumedates toonides ja tekstiili jäljendavad
lillemotiivid.
Lea Stroh
18.03.2000
|
